On suhteid, mis võiksid olla heade suhetena olemas – võiksid küll, kuid need ei ole, sest need ei toimi. Mingi ebakõla on sees – kunagine tegu püsib meeles või sünnib olevas mingi kokkupõrge – teineteise vahel või ka enese sees – on tundetõus, mis segab harmoonia sündi.
Ei ole nii, et ei tahakski, vaid ei taha, sest ei tule välja. Kõrvalt vaadates on näha, kuidas enesel teistega või teisel, teisal, õnnestub – kuid kahel ühes on jama. Lõpuks jõuab asi selleni, et võiks küll, kuid see kõlab pigem sundusena – et peab – ja selle vormi vastu tõuseb trots – seega ei taha. Ei taha, sest ei ole hea kogeda iseennast ega teist, ühes olevatena.
Ühes olles puudub turvatunne. Jalg proovib pinda, mis on sama külm ja kõle, kui jäätunud järve või merevesi – jää pidav tugevus on teadmata suurus. Sõnad püsivad pikalt keelel, et järele proovida nende õigust ja maitset – ette vaatamine, et need ei oleks valed või okkalised või kibedad või mitmeti tõlgendatavad. Pilk ei tohi reeta enese tundeid – päris iseennast. Ei tohi välja näidata enese hirmu, lootust, alistumist, viha või ükskõiksust.
Kunagi sai tehtud otsus – ei toimi – seda otsust ei ole ümber vaadatud – see püsib. Võiks ju lugeda teema, kui mõttetu jama, lõppenuks, kuid taas tõstab keegi loo üles, kui tuletab meelde – seotuna ollakse seotud ka siis, kui seotus ei näi ühendavat ühte.
Suhet ei remondita ega seata seda kindlale alusele, sest ise ennast on veendud – seda ei ole vaja – ilma selleta on parem, rahulikum ja turvalisem – seda kindlasti, sest sel moel kaitstakse ise ennast tunnete eest, mis peidus enese sees.
Usutakse, et oskamine on tahtmises kinni. Seega ei jagata ennast sellega, kes ei tahtnud või ei taha või ei osanud või ei oska hoida. Hoitakse ise ennast eemale ja iseendale. Vahel, kohtudes, ollakse näilised - kikivarvul ja eemal olevatena – vaadatakse üksteise tundetuid maske – ise ennast hoitakse varjus. Et miski ei oleks vale ning, et ei avataks ennast – andmist ega vastu võtmist ei ole. Pole vahet, kas olla või mitte olla – puudutust tuleb vältida, sest see ei ole oodatud.
Keegi, kuigi võiks ju, ei tee muudatust, sest ei pea seda tegema – justkui oleks ja saaks olla see üksainus asi, millega ühel nõul olla – ei taha. Ei taheta, sest ei teata, mis aitaks ja seega võiks ju loo jättagi, kuid siin on üks aga – ei saa jätta, kuna vahelt tuleb kogeda ise ennast, kui kuuldakse või nähakse, et ollakse ühe Maailma sees olemas ja on võimalik ka teisiti.
Kui lugu kestab ega lahene, siis järelikult on miski valesti - on endiselt midagi, mida ei ole õnnestunud õigeks muuta, õigeks parandada, õigeks paluda, õigeks maksta, õigeks karistada ... . Vale tähendab enese pettumist - enese petmist - enese peitmist - enese vastu võtmisest keeldumist ...
Marianne
01.12.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar