Ühe teekonna lõpusõnad

 

millalgi 2022 sügise hakul

Meie tähendab mingi ühise nimetaja alusel kokkuliidetud erinevaid inimesi. Elu ei ole ideaalmaastik, kus kõik saavad võimaluse anda ühisesse parima osa iseendast – olla iseendana vastuvõetud Meie sisse. Sauvo ei tähenda ühtehoidvat Meie-t, vaid ühe kirikuküla ja valla nime. Päris elu, Sauvos, on iga inimese kogemus – erinev kogemus. See, mis ja kuidas on ühel, ei ole sama teisel.

Kasutasin alguses julgesti sõnapaari Meie Sauvo – see on see, mis meid, siin elavaid, kokku ühendab. Hiljem mõistsin, et tagataustal peitis ennast hirm – kui omad söövad ja eiravad omi, mis siis minust – välisest võõrast rääkida. Olemas olevate ja kasutust leidvate kriteeriumide järgi ei saa minust mitte kunagi OMA – Sauvolast. Elu näitas, et ka päris omad ei ole omad, kui nad ei kuulu õigesse sahtlisse.

Minu loomuses on valmisolek tegutseda, lahendada ettetulevaid teemasid selle asemel, et kaasakurta, kui halvasti või valesti asjad on ja kiita takka, et KEEGI peaks midagi ettevõtma. Võtsin inimeste sõnu tõsiselt ja astusin ette, et päriselt tegutseda – teha ära, jõuda tulemuseni. Nii kujuneski, et tegin ühte ja teist. Esimesest sammust sai teine, millele järgnesid järgmised. Loov kõnd oli loomulik kasvamine, sest alustades viis tee üha edasi.

Soovisin, et Meie teeksime Meile. Või no nii sain ma aru, et inimesed, tahtes muutusi, annavad osa endast tulemuse nimel. Luues luuakse ka iseendale. Kui rääkijaid ja laikijaid oli enam kui mõni, siis koos tegijate arv kahanes olematuks. Tegin ise ja kasutasin oma pere tuge ning küsisin konkreetset abi, mida vahel sain, kuid alati mitte. Tegin täpselt nii kaua ja nii palju, kui iseendast piisas. Ühel hetkel tuli sein ette – minust endast jäi väheseks – ainult minu enese jõud ja tahe ei suutnud lugusid edasi viia. Vastuseid ei tulnud ja toetust ei olnud – seisin üksinda.

Kui enam ei saanud väljas, siis tegin sees. Kasvasin edasi ja avastasin uut iseendas. Võtan siit kaasa teadmise, et olen julge, sihikindel, loov ja tegus. Mõistsin, et selle jaoks, mida soovin teha ja kuidas elada, ei pea ma jääma Sauvosse. Enese väljendamiseks ja loomiseks ei pea ma siia jääma. Siin tuleks astuda sahtlisse või ka mitmesse – olema lahterdatud.

Jep, Sauvo on kast, kust inimesed on jaotunud/ jaotatud sahtlitesse. Justkui India, kus kastid määravad inimese tee. Kast tähendab võrdusmärki inimesega. Kastist väljas olemine on anomaalia ja muudab inimese olematuks ja üle olevaks.

Peale kolme aastat kirikukülas ja ära tehtud tegude rida, ei saanud minust oma. Seega valisin(me) astuda edasi sinna, kus on OMA südame hääl. Koht ei jää tühjaks ja asendamatuid ei ole – elu läheb edasi. Tegelikult tuleb ju aitäh öelda, et te mind kinni ei hoidnud – nii saan ma olla vaba oma valikutes.

💬

Ühel hetkel voolasid need sõnad, siin, minust välja – tahtsin öelda välja selle, mida enese sees kandsin. Arvasin, et lasen loo lendu siis, kui ära lähen. Et kirjutan taas nii nagu tegin seda varem. Kuid, kui aeg jõudis lähemale ja oleksin võinud loo ära tõlkida, et panna see FB seinale lugemiseks, siis ma enam ei tahtnud seda teha. Ma ei näinud enam inimesi, kellele kirjutada – veel enne, kui ma olin päriselt läinud ära, elasin ja olin ma tegelikult nii nagu oleksingi juba läinud – ma ei olnud enam osa ega Meie Sauvo.

Veel enne, ära kolimist, tuli mul nn enese pärandile leida hoidjad. Turupuu kohta küsisin seltsilt, kes turuga seonduvat organiseerib – nemad võtsid puu enese hoole alla. Pinkidega niisama kergelt ei läinud. Kui kord sai, pinkide paigaldamise jaoks, vallast luba küsitud, siis andsin lubaduse, et pinkidega seonduv ei ole üheski punktis valla teema. Seega oli vaja leida see keegi või need, kes vaataksid üle, hoiaksid korras ja niidaksid rohu. Küsisin otse kohalikult spordiseltsilt – sealt ei tulnud vastustki. Küsisin avalikult Sauvo Fb grupilt – vastu tuli näputäis pöidlaid ja mõni tänav ning äraminekut mainiv kommentaar. Kuid ei astunud ette see Keegi, kes olekski teinud ära.

Kunagi taheti, räägiti ja asi jäeti. Tegin rohkem, kui ära ja inimesed tänasid ning kasutasid. Arvasin, et ka edasine saatus on neile oluline, kuid ei olnud. Kui oleksin sõna sõnalt oma lubadust täitnud, siis oleksin pidanud pingid ära viima. Mõtlesin, et annan need neile, kellele pühendatud said. Kuid pingid jäid, sest oli idee ja see lahendas olukorra. Meie maja uued omanikud – kahekümne ja kolmekümne vahel olevad naine ja mees – nõustusid jätkama meie alustatut.

Andsin Fb -s teada, et kus leiduvad need Keegi-d, kes teevad vajadusel ära. Vastu tuli pöidlate meri ja kiitus, et asi ja vägi on MAJAS – see tõik seletab paljutki .... Sealne maja jäi seljataha - edasine näitab, milline on minu tee ja toimetused siin, kus elan-olen või kõikjal seal, kus kõnnin.

Marianne

29.11 2022.a