Vahel tundub, et olen kaotanud kõik. Tunnen iseennast, kui lahti murdununa kõigest sellest, mis oli. Ei ole enam seotud ühte – on pimeduse teadmatus ja triivimine tundmatusse. Miski ei hoia mind kinni - mina olen lahti murtud. Kaotus – turvatunde kaotus – ma ei ole hoitud. Kaotus – mul ei ole enam seda, mis oli. Kaotus – mul ei ole enam ise ennast sellisena nagu olin.
Iseenda kaotus tähendab rollikaotuse kogemust. Kaotasin iseenda, kui rolli, kui selle sisu ei vastanud ootusele – harjumuspärasele. Ma ei olnud ettevalmistunud ega ettevalmistatud, et rollipartneri plaanid ja enese jagamine – suhtes kohal olemine – muutuvad. Olin kadunud, sest tahtsin tagasi saada seda, mis oli, kuid sellist mind nagu olin, enam vaja ei olnud.
Rolle tähistavad märksõnad – need on alus ning kindel ja pidav põhi. Need on need, mis peaksid igal juhul alles jääma ja kindlad olema. Kuid, kui olevik näitas ette, et enam ei olnud seda, mis oli olnud, siis kogu tulevik oli korraga kadunud, sest olev oli juba ära olnud. Ootamatult oli saabunud uus aeg ja need märksõnad, mida arvasin igavesed olevat, need enam ei kehtinud.
See oli kaotuse kogemise hetk – oli hirm, kuna ei teadnud, et mis veel võib kaduda. Oli soov ennast rollipartneri eest kaitsta – teda enesest eemale hoida. Turvalisus oli kadunud, sest omast oli saanud võõras. Kuna muudatused olid tulnud nö üleöö ja need olid ühepoolsed ning rolli sisu ja võimalused teiseks muutunud, siis oli olnud külm äratus - uskumine - ma ei ole hoitud - leidnud korduva kinnituse.
Senine oli lagunenud – andsin toimuvale seletuse – olin kusagil teinud vea ja seega tuli leppida sellega, mis oli – midagi ei saa enam muuta. Olev kadus ära ja mina, kui roll, kadusin ära – järgi jäi see, märg kokkukägardunud nutsak, mis jääb lõhki puhutud õupallist järele.
Kuid roll ei kao, see jääb alles ka siis, kui selle sisu muutub. Kaotuse kogemine tähendab seisakut – leinamist. See, mida enam ei ole, see on tähelepanu endises vormis. Oli toimunud tähelepanu suuruse ja kvaliteedi muutus, mitte enese jaoks paremuse poole, vaid see oli tuntavalt kahanenud. Süü kaldus kord enesele, kord jälle teisele. Tundus, et temale ei olnud oluline, kuidas ja mis. Tegelikult oli too suunanud oma tähelepanu teisale – sellele ja sinna, mis parajasti temale oluline. Tema poolne panustamine vähenes, sest suhet ei olnud tema jaoks vanal moel vaja.
Roll on olnud – partner on olnud, kuid selle sisust ei räägitud. Teineteise ressurssidest ega vajadustest ei räägitud. Ühist mõistmist ei otsitud. Oli võetud oma rollid kanda ja oli antud oma parim. Need on olnud, neid ei saa maha panna ega olematuks muuta ja seega nad on olnud nii nagu need parajasti välja on kukkunud. Inimesed ei ole ka iseendaga rääkinud ega oma olemist mõtestanud, sest kui on, siis, mida siin ikka pikemalt arutada. Seega on olnud nii nagu on osatud olla, oma võimaluste ja kohustuste järgi ning saatel.
Kaotuse kogemise hetkel, varemetel seistes, oli hirm, et kui näitaksin välja enese haavatavuse ja sooviksin hoidmist – tähelepanu osutamist, siis oleks see nõudmiste esitamine, et justkui peaks olema ja peaksin saama kogeda. Tegelikult ju nii sooviksingi, kuid sel juhul oleks tegemist sundusega – ma ei usu, et vabatahtlikult tahetaks, kui enam ise ei tahetud. Järelikult olin juba ette ohver, kes kartis enese sammude tagajärgi kogeda. Valmis kannatama, kuid ei aus olema – ka mitte enese ees. See oli enese hülgamine – et lepi sellega, mis tuleb. Oli hirm, et kaotus süveneb – ära olnud aja kokku kukkudes, kaob veel viimane raas olematusesse.
Rollikaotus tähendab uskumust, et mind ei ole enam vaja ja see on hülgamise kogemus. Ohvri seletus loole on - olen väärtusetu, sest mind ei vajata enam. See ei ole aus, sest mul ei ole võimalusi olla seal, kus mind ei ole ja sellisena nagu ma ei ole. Ma ei saa enam teha ega anda seda, mida tegin ja andsin ning järelikult ei saa ma ka vastu seda, mida seni sain – see on enesele uue otstarbe ja tähenduse otsimine. Leinamine on ka ootamine, et ehk kunagi tuleb taas minu aega ja samas ka leppimine sellega, mis järele jääb.
Rollinime kandmine tähendas, et minul oli õigus olla sellisena nagu olin – teine oleks pidanud olema – kohanema minu järgi. Võisin ju olla, kuidas olin, kuid see ei kindlustaks pääsemist – tuli ja tuleb kohaneda teise järgi. Milline ja kui kaugel on uus pidav põhi, kui sügaval see asub ja mis jääb lõpuks alles? Kui suur on kogu kaotuse kogus? Tahaks lahti lasta nii nagu ei olekski olemas, siis ei peaks tuleviku ees hirmu tundma. Nii päästaksin ise ennast ära – enese jaoks valest lahti lastes ma ei saaks ju enam haiget.
Kuid, mida või kuidas ma ka ei otsustaks, roll ei kao ju ära – me oleme, ühisest algusest alates, ühte seotud ja me kohtume kunagi taas. Kas ma olen, siis valmis olema uus - teistsugune või võtan vastu selle, mis on, tänades, et on, kuigi tundes kaotust, et ei ole? Ma ei ole põhja veel leidnud – alles ujun ja otsin selgust – milline ma olen, mida ma saan ja kuidas tahan olla, kui olen rollis nimega EMA
Marianne
19.12.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar