Külakodude hingesoojus

 

Kui vanas ajas

mõned inimesed,

külakorda -

küla taludes käisid,

et süüa saada,

siis tänases ajas

mõned inimesed

külakodudes käivad,

et oma üksildasele hingele 

toidust saada.

Külakodu -

see on täidetud ruum,

kus keegi teine vastutab,

keegi teine arved maksab

ning ruumid korras peab

ja ka söögid valmis teeb.

Mugav on külakoju minna

ja mõned päevad

seal ka kohal olla -

saada olemas olevast osa.

Kaasa võib külakosti võtta,

tasuna pakutava

või õigem oleks öelda

jagatu eest,

kuid ka ise,

kui kingitusena,

võib ja saab –

teiste argipäeva viia sära.

Külas olles,

külalisena olles,

teiste eludes

osaline ollakse.

Enesele tähelepanu saadakse,

keskpunktis asutakse,

sest külalist hoitakse,

sest külalist poputatakse

ja tema meelt lahutatakse,

talle paremad palad

lauale kantakse -

oma temaga jagatakse -

olemas olevaga

külalises tühjust täidetakse,

valusat igatsust leevendatakse -

ole ja saa osa

sellest, mis meil on.

Kui loetud päevad

läbi saavad,

siis välja astutakse -

ust, 

argipäeva ees sulgedes,

uks,

argipäeva avatakse.

Oldi sees -

väljas ollakse -

taas teel,

et minna kohta,

kus ootab ees

enesele kuuluv 

argine päev.

On olemas koht,

kus ase ja pakitud asjad,

see on koht,

mis ei ole kodu -

enese Maailm

elab enese sees -

see võetakse kaasa,

kui võimaluse saabudes,

taas minnakse,

et teiste eludest

ja kodudest osa saada -

olla ja tunda nii 

nagu, olemas olev,

oleks natukene oma.

Marianne

12.12.2022.a