Õhku riputatud sõnad

 

Kas mäletad

veel seda hetke,

mil laususin sõnad,

mis õhku jäivad rippuma,

kui Sina vaikimise valisid?

Sõnad jäid õhku,

sest ei olnud kedagi

neid kinnipüüdmas

ega neile vastamas.

Vaikust kohates

jäi mulje,

et mind ei olnud kuulda -

kas olin siis,

kui kala akvaariumis,

kes suud maigutades

mullikesi välja laseb -

sõnu ei ole kuulda.

Mina ei ole see kala

klaasist akvaariumi sees -

tahtsin lõhkuda klaasi,

et ulatuda Sinuni -

teha ennast kuuldavaks,

panna ennast olemas olema -

et kuula mind,

et vaata mind -

ära eira -

ära valikust vali.

Sõnad õhku jäid paigale,

sest vastust ootasin -

need ei olnud olemata,

mina kontakti otsisin,

kuid ei saanud Sinult seda,

mida vajasin -

tähelepanu minule.

Ma ei solvu

ega vihasta -

ma ei võta

seda mängu vastu -

kui Sina ei taha

sõnu kuulda

ega oma vastust anda,

siis mina ei jää

järgmisi sõnu välja ütlema

ega Sinu reageeringut püüdma,

vaid lasen Sinust lahti

ja ise oma otsused teen

ja ise oma lahendused valin.

Mina ei vali tundeid

ega vett vahutama löö -

mina ei ole see kala,

kes akvaariumi sees.

Oma sõnad

välja ütlesin

ja Sina neid kuulsid -

Sina ise oled see,

kes, ennastkaitsva,

klaasist akvaariumi sees -

Sinu avatud suu

tähendaks uppumist

ja seega valid teadlikult

vaikuse – 

vaikimise -

ujudes tunnete sees

ujud Sina 

ära oma tunnete eest.

Marianne

14.12.2022.a