Kas ma olen olemas, kui ma olen olemas? Kuidas ma olen – olemas? Kuidas ma tean, et olen - olemas? Kas ma jään olema või on olemas aeg ja koht, mil mind ei ole olemas?
Mina, inimesena, usun end olevat, kui TUNNEN enese olemas olemist. Reaalsus peab olema reaalne – tajumise erinevad vormid andma jaatava vastuse. Mina, inimesena, usun, et enese olemas olemise, tõelisuse, tõestab keha olemas olemine. Keha on see, mis annab võimaluse olla ja seob mind olevaga ühte.
Kuid, kui keha ei oleks, ka siis mind ei olegi? Kuidas saaksin olla, kui ma ei ole enesele nähtav? Järelikult peab, tõestuseks olemas olemisest, olema mul keha. Kuid omal moel olen ma ju, keha sisse, vangistud, sest sellest saab takistus ja aja lõpp, kuna keha võimed on piiratud ja seda ei saa, lõpmatuseni, hoida ning kaitsta valede kogemuste eest.
Mina, inimesena, teenin oma keha, et hoida alles võimalus ise ennast näha ja kogeda. Olev on loodud illusioon, kuid mina, kui miski – olemas olevana, kuigi kehatuna ehk enese silmade jaoks olematuna - reaalsus. Kas ja kuidas ma seda tean või jään kinni uskumisse, et olemas olemise vorm saab olla see, mida oskan ja tean näha ning läbi mille ja ühes kogeda - tundeid, kui reaalsust? Kuid need tunded, mis näivad olevat kõikjal ja päriselt olemas olevatena - olen ju mina ise - iseenda poolt looduna.
Mina ise loon ise ennast, et iseennast kogedes, tõestada enese olemas olemine. Mina, inimesena, olen looja, kes armastab ja vihkab oma kätetööd, sest kui olen, enese jaoks, vale tulemus, siis ma ei taha ise ennast näha ega kogeda. Kui olen vale, siis see ei ole minu töö. Kui olen vale, siis otsin väljapääsu.
Minu, kui inimesena olemise, vahetab välja ja teiseks tähelepanu - ma ei ole vaba, kui sõltun tähelepanust. Tähelepanu vajamine annab jõu ja võimu teistele, kui teeb need teised loojateks - minu loojateks. See on huvitav nüanss, mis muudab kogu mängu - valitud vaatenurk suunab minu tähelepanu, eneselt ära pöördudes, ootavalt välja, et püüda enesele teiste tähelepanu, enese olemas olemise tõestusena.
See, mida näen, sellele suunan oma tähelepanu. See, mida ei taha või ei tea näha, selle teeb, kogetavana, nähtavaks teiste poolt minule suunatud või jagamata jäetud tähelepanu. Olen kaks, kes ühes, kuid, kes ei moodusta tervikut - keha ja vaim. Mina, inimesena, ei tule toime teadmisega, et olen või võin olla enamat - ma ei näe seda, mida ei tea näha. Just sellepärast, loon enesest väljapoole jumalad, kes on targemad, õigemad ja paremad - nemad, mind jälgides ja teekonnal saates, hindavad minu olemas olemise kvaliteeti ja määravad tasu või karistuse. Loomulikult tuleb tulemus, kogetavana, tähelepanu saatel või sellest ilma jäädes.
Huvitav - miks, mina ise, loon seda, mida, mina ise, kogeda ei taha ja miks, mina ise, ei saavuta (püsivalt) sellise olemise kogemist, mida, mina ise, nii väga enesele vajan? Vastus on lihtne - mina ise või minul ei ole, kui tähelepanu seda ei tõesta ega kinnita. Seega - miks, mida ja/ või kuidas valin vaadata ... kellel on jumala silmad ...
Marianne
22.12.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar