Maailm oli minu jaoks vale, kui pidin olema julgem või ka tugevam või ka teistsugune, kui olin. Ma ei julgenud minna uude kohta, sest seal võisin olla vale. Ma ei tahtnud ära valida, sest tulemus sai olla vale. Ma ei julgenud enese eest seista, sest tagajärg sai olla vale. Ma ei julgenud enese välimust muuta, sest, erinedes, võisin osutada valeks. Ma ei julgenud küsida, sest tähelepanu võis osutada mind valeks. Mina kartsin tõmmata enesele tähelepanu, sest selle käes oli minu vale olemine näha kõigile.
Olin vale lapsena, õena, sõbrannana, koolikaaslasena, naisena, abikaasana, emana – olid tõestavad kogemused – kehvad sooritused - inetud tulemused – korduvalt kuuldud ja ka ettekujutatud otsused – VALE. Uskusin enese ja Maailma „tõde”. Veeretasin süü enese sõnadele, teole, väljendusele, vaikusele. Tahtsin, et süüdi oleks keegi, kusagil väljas. Olin ise vale ja seda olid ka teised – no kindlasti olid, sest enese sammude tulemused ei saanud olema need, mida oskasin oodata või mis võinuks saada olema.
Kui uskusin enese sees ning ka keegi kusagil ja kunagi väitis, et olin vale, siis vahel pidasin suu, kuid alati tundsin häbi ja kogesin enese väärtusetust – ma nõustusin valena olemisega. Nõustusin, kuid vahel vastu vaidlesin – ma ei tahtnud olla ega valeks jääda. Olin ma vaiki või voolasid minust välja sõnad - olin võtnud vastu mängu ja hüpanud, Vale ning Õige, pendlile kiikuma.
Kuid ega ma tahtnud olla vale, kuigi pidin või väljapääsu ei näinud olevat – Mina tahan olla õige!! – Mina pean suutma olla õige!! Seega, otsisin põhjendusi ja tõestusmaterjali. Kui võimalik, siis alustasin koheselt enese au taastamisega, kuid kui seda ei saanud teha, siis hoidsin lugu enese sees alles ja proovisin anda enesele uue võimaluse – otsisin ja lõin, ka enesele teadmata, kordusi. Võisin tõstatada teema ka aastate pärast ja teha seda ka üha uuesti, kui eelmistel kordadel enese rehabiliteerimine ei õnnestunud.
Kuna ajasin taga õiglust – pidin saama olla õige – siis seni, kuni polnud õige, uskusin end valena olevat. Mina ise uskusin seda ja järelikult olin, sest pidin olema. „Andke mulle uus võimalus, et mina ei peaks olema, vaid saaksin võimaluse muuta omaenese elu!” Elasin kui võlgu, ma ei olnud vaba - olin enese otsuse vang. Soovisin kordust, et muuta otsust, kuid ma ei soovinud otsuse korduvat kinnitust – teadsin, et ma ei tohtinud eksida ega saada paljastatud - mina pidin õnnestuma.
Vaatasin tagasi ja otsisin minevikust väljapääsu, proovisin erinevaid lahendusi, mõtlesin käike ette - kontrollisin ise ennast ja püüdsin kontrollida Maailma. Mina vajasin tähelepanu, vajasin silmi, mis näeksid mind õigena ja seda peeglit, mis peegeldaks mind tagasi kõigile ja pidevalt, et ehk, siis usuksin isegi. Kuid kartsin ja seega vältisin tähelepanu – minu peegeldus ei saanud olla ju õige.
Kandsin ise ennast kaasas, kui koormat – olin enese elu ja aja lugude vang – tulin tagasi, et korrata – minna edasi õigena. Mina ise ei lasknud lahti – lõin mälusse jälgi - astusin lavadele ja otsisin partnereid, kes võtaksid vale olemise enese kanda või taastaksid minu süütuse. Mängisin, mängisin üha uuesti, teise tulemuse nimel, kuid kui ma olin üks, siis sain olla ka teine. Sain olla nii õigena kui ka valena.
Vale olemine on pilt, mille tahtsin mälust kustutada, kuid ma ei saanud/ tahtnud seda teha enese sees, vaid väljas pool mind ennast – anda enesele võimalus näha väljas, et suuta mäletada sees – vajasin tunnistajat. Kuid, uskudes, ma ei saanud, nähes ka õiget peegeldust, muuta otsust enese sees. Uskumine tähendas kurba kordust. Korduv vale kogemus tähendas, et Maailm oli ebaõiglane koht – olin ohver, sest mina ei saanud teisiti kogeda - minu jaoks ei olnud teistsugust kogemust olemas – mina olin selle kaotanud.
Olin selle kaotanud, sest loo kordus tähendas sama tulemust – vastas poolel kiikuja oli olnud õige ja tema ei tahtnud sellest tulemusest loobuda. Minu õigena või minu jaoks õige olemine oleks tema jaoks tähendanud valeks jäämist – enese jaoks valet kogemust. Teises peitus võti ja saatus. Me mõlemad olime pendlil ja hirm, valena olemise ees, sundis vajadusel astuma vastu ja otsima võimalusi, kuidas suuta saavutada või mitte kaotada õigena olemise poolt.
Olemine vastas pooltel tähendas, et andsime hoogu juurde – astumata maha, me kiikusime edasi ja kui üks meist astuski maha, siis jäi teine ootama lahkujat tagasi või otsima vastaspoolele kiikujat, kellega lugu edasi mängida. Me vajasime teineteist. Pendlil kiikuja pidi suutma tõestada enese õigust – õigena olemist – seda tuli teha ka sellel, kes oli jäänud õigeks – tema ei tohtinud kaotada algset otsust, sest see pidi tagama valena olijale karistuse.
Huvitavaks läks vastasseis, aga siis, kui mõlemad uskusid end õigetena olevat. Teise olemas olemine sundis olema mõlemat valena. Teine oli vale, kui mina pidin, et tema saaks oma õiguse, olema, tema pärast, enese vastu vale – mina ei saanud olla vaba. Olime pendlil, sest olime ennast ühte sidunud - mõlemad kartsid kogeda kaotust.
Vale ja õigena olemine tähendab, et tegu on enesele hinnangu andmisega – kohtu mõistmisega enese üle ja otsust langetades, enese valena või õigena, olema määramisega. Mina olen ... – see ei tähenda õigena ega valena olemist – need on huvitavad vastas vaatenurgad, erinevate mätaste otsast tehtud tõlgendused, ka tahtmised/ vajadused, et teine oleks vale ja see on pidama pidav enesekaitse – valikud, mis takistavad inimesi muutmast oma otsuseid. Olemine õigena või valena on tõestamatu ega seda saagi ära tõestada, sest oli tegu ja tagajärg – oli kogemus, mida ei taheta vastu võtta. Ka alguse õige on see, kes ei taha oma kogemust vastu võtta – karistus või karistusest ilmajäämine ei ole olnud piisav, et ise ennast mälestusest vabastada.
Mina ise olen valinud enesele olemised ehk erinevad tunded. Valisin tunded, millegi katmiseks/ peitmiseks, valisin neid enese kaitseks. Valisin tundeid, millega võitlesin teise tunde vastu, kui ma ei tahtnud kogeda seda, et pidin olema kinni ühes olemises ega saanud vabaks. Siinkohal oli tegu enese kogemisega – Tundeminana, Mina Ise, olemisega.
Ma ei võitle enam vastu - ei vali mängu, vaid võtan vastu oma kogemuse - nii saab lugu, loa, olla ja minna - vabastan ise ennast - ei ole õiget ega valet, ei ole süüd ega karistust, ei ole häbi ega hirmu. Kogemus ei tähenda kaotust, vaid ühte võimalust kogeda, kuidas on, kui valida oma valik. Enese teo eest, vastutust võttes, maksan selle hinna, mis see mulle maksma läks ja ma ei võta vastutust teise tunnete eest - mina ei ole nende autor.
Marianne
07.12.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar