Vahel ma igatsen, ootan, vajan – sõnu. Tahan kuulda seda, mis toetaks, tunnustaks, mõistaks, märkaks, lohutaks. Kuid, kui ei kuule neid - selle hetke õigeid sõnu - siis olen rahulolematu, õnnetu, kurb, vihane, häbistatud, tunnen ise ennast ebaõiglaselt kohelduna, väärtusetuna – tunnen end valena.
Olen valena, kui teine või teised ei peegelda mind, minu jaoks, õigena tagasi. On nõutus ja abitus - olin ju, kuid MIKS ei taheta näidata? Olen ju, kuid MIKS ei taheta märgata? Oleksin ju, kuid MIKS ei taheta toetada?
Vajan positiivsust – rohkem, kui on. Vajamineva puudus ja õige ära jäämine tähendab negatiivsust – olen vale - kõlab otsus enese sees – ja halb olemine suureneb. On hirm, et jäängi iseendana puudu. On hirm, et kuigi ise tunnen endas, et see ei ole mina, keda mulle näidatakse, siis usun enese tunnet petvat. Seega, vajan kinnitust - peegel peab peegeldama tagasi, siis olen õigeks mõistetud.
Kui, siis öeldaksegi head, toetavat, tunnustavat – tehakse sõnadega pai – siis need sõnad ei täida, tunne ei jää kestma, sest see, kes kord on nimetatud valeks – see vajab hea pidevat kordust, selle üha suuremat kogust - ta kardab enese valena paljastumist.
Mina ei taha olla vale – see ei ole Mina, kuid kuna Maailm määras mind valeks, siis otsin peeglit, mis tunnistaks õigeks. Ma ei mäleta, et see olin mina ise, kes ise ennast, aegu tagasi, valeks olema nimetas.
Marianne
02.12.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar