Sageli elavad inimesed, enesele oluliste rollide, kaotusi üle väga raskelt. Neil on keeruline tulla uues, muutunud, olukorras toime. Nad on segaduses ja hirmunud, sest nad oleksid nagu iseenda ära kaotanud. Omal moel nad ju seda ongi – nad kaotasid, enese jaoks harjumuspärasel viisil, võimaluse mingil kindlal moel väljenduda, midagi kogeda või saada.
Kui kaob roll, siis on see, kui ühe ukse sulgumine ja inimene on, kui väljatõugatuna, selle taha jäetud. Tema ei saa ega ole tal enam seda, mis ja kuidas oli. Üks maailm on kadunud ja jalge all olnud tee otsa saanud, sest seda ainsat ja õiget võimalust, tema jaoks, enam ei ole. Kõik võimalused ei ole kadunud, kuid nende nägemine ja kasutamine tähendab inimese jaoks väljakutset – enese teistmoodi ülesehitamist ning selleks tuleb otsida ja proovida, mis toob enesega kaasa tõrkeid ja komistamisi.
Millegi kaotanud inimene tahab oma tagasi. Ta tahab tagasi seda või sinna, millega ühes või kus oli võimalik saada soovitu – ta teadis, mis ja kuidas töötab, et olla ja/ või saada. Kuid, kui vana ei saa, siis nõustub ta uuega, mis peaks olema vana kordus. Sarnaste asjaolude ja tingimuste puhul saab ta lubada enesel lõdvestuda – nüüd on olemas, nüüd saab olla ega pea pingutama ja ette/ taha ära mõtlema. Enesepettus lõppeb valusalt, sest uus ei ole kohe kindlasti vana.
Vana tagasi soovides või asendust otsides, keskendub inimene välisele ja enese tunnetele, mõtlemata, mis see oli, millest ta tegelikult ilma jäi – mis on see, mille ta kaotas – Kuidas tema ise ennast enam kogeda ei saa? Selle küsimuse vastus on – ta kaotas tähelepanu – õige tähelepanu, enese jaoks vajalikus vormis. Just see, kaotatud tähelepanu, oli oluline, sest andis võimaluse kogeda ise ennast, iseenda jaoks, vajalikul moel.
Kõik rollid ei ole pidu ega pillerkaar ning kõik rollipartnerid ei tähenda, inimese jaoks, alati head. Rollikaotus on kindlasti üsna valus kogemus, kuid inimene on üks huvitav mutukas, kes selle asemel, et näha ja proovida vabaduses võimalusi, hakkab kadunud piiridesse ja piirangutesse tagasi tahtma, sest seal oli olemas see miski, mida ta vajas. Edasi minemise asemel vaatab ta tagasi ning nuhtleb ise ennast – Miks ma ei osanud hinnata – miks ma ei olnud eile õige!? Kui oleks, siis poleks!?
Inimene usub või vahel on ka teadmine, et kaotatut ei saa tagasi ega asendada, siis selle tõdemusega ühes kogeb ta oma kaotust üha uuesti. Inimene kogeb ilmajäämist, sest ta ei usu iseendasse – hirm seisku tee peale ette – kui korra kaotas, siis võib see uuesti juhtuda. Kuid edasi astumiseks tuleb kaotus, kui lein, läbi elada – tuleb võtta oma kaotus vastu ja ka asendust ei ole mõtet otsida, sest see ei rahuldaks ega täidaks vajadusi.
Vastus küsimusele – Kuidas mina ennast kogeda ei saa? – on võti edasi. Enese kogemine enese jaoks vajalikul moel, ei tähenda ühte kindlat rolli või ainumast rollipartnerit, vaid leides üles vastuse – mõistes iseennast – avanevad teised teed – kohad, kus ja võimalused, kuidas on võimalik olla. Aus vastus, ise endale, annab võimaluse leida tee, kuidas väljenduda, et ise ennast kogeda.
Selle jaoks, et kogeda ise ennast tuule kerguse ja vabadusena, ei pea olema tuul väljade ning mäetippude kohal, vaid võib olla ka tuulelohe, mis kasutab, tõusmiseks ja edasi liikumiseks, õhuvoole või võilille ebe, mis läheb ka puhumise peale lendu. Selle jaoks, et kogeda ennast tule soojusena, ei pea olema päike, vaid võib olla ka küünlaleek või ahjus, praksudes, põlev tuli. Selle jaoks, et olla voolava veena, ei pea olema jõgi, vaid võib olla ka veepiisk, mis sajab vihmana alla või meri, mille lained randuvad liivale.
Marianne
20.12.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar