Manipuleerijate malemäng - Võta minult tunne ära

Veel enne, kui ta on jõudnud mõelda, on ta teinud või öelnud – olnud, enese tunde eest põgenedes, jõuliselt lõhkuv tunne. Maailm käis pihta ja kõndis vastu. Inimene pidi ületama enese elu ja iseenda, kui takistuse. Veel enne, kui inimene sundis ise ennast tagant, et teha seda, mida tema teha ei tahtnud - tõusis viha ja see purskus välja. Raev kõneles läbi avatud suu.

See on enese jõuline protest, sest inimene ei saa olla nii või seal nagu tema ise tahaks, vaid tema on see, kes peab tegema seda, mida tema teha ei taha – elama enesele määratud elu. Elu vist naerab tema üle. Tavaliselt inimene varjab oma viha – mina olen ju hea inimene – mina olen ju õige inimene. Viha, üles tunnistamine ja välja näitamine, tähendaks valena olemist – seega, inimene justkui ei vihastu. Ei vihastu seni, kuni suudab ennast kontrollida. Kui enam ei suuda ega saa, siis lõheneb ja purskub välja, et lõhkuda takistus. Kindlasti saaks ka teisiti, kuid, kui ei peatuta – ise ennast ei peatata, siis ise ennast avaldatakse – välja elatakse täiega.

Kui inimeste vahel on segadust, seal on vastu käimisi, kuid ka korrale kutsumisi ning teemade lahendamisi, siis üsna tavaline kõnepruuk on – Mina .. , sest Sina .. – see on vastutuse andmine teisele, teise süüdistamine iseendaga toimuva eest. Tunnetesumus elav inimene usub – teine teeb minu pärast ja minu vastu, sest Mina ju tunnen – toimuvat võetakse isiklikult.

On hetki, mil väikene laps kogeb oma vanemate tundeid – need valatakse tema pihta. Laps on olnud või teinud ja vanem väljendab ise ennast – jõuga, tunnetega, sõnadega, vihaga, raevuga, pisaratega, karistamisega. Lapse ees avanenud vanem on hirmutav, võõras ja vale. „Mina olin .. ja tema on ...” Kui väikeses lapses on jõud muuta oma vanem koletiseks, siis tuleb tal leida üles vastus, kuidas teda tagasi muuta – mida peab selle jaoks tegema, kuidas olema? Laps püüab olla õige ja hea, selleks tuleb kontrollida ise ennast, peab ennetama, ise ennast vaigistama või ka ära kaotama – olema nähtamatu.

Enese tunnetega kimpus olev vanem teeb kõik endast oleneva, et süü lapsele ulatada – näidates tollele välja, kui paha tal just tema pärast on. Lapsed võtavad mängu vastu, sest usuvadki end olevat halvad – halvad oma vanemate vastu, kui seades piire, väljendades ise ennast, keeldudes või ise tahtes, kogetakse ise ennast kui karistust. Laps proovib lugu õigeks seada, vahetab sõnu, loobub soovist ja ka iseendast, annab enese oma ära, palub vabandust ja püüab andeks saamist – et vanem muudaks oma otsuse ära – laps ei taha olla halb – jääda halvaks.

Laps usub, et kuna tema tegi oma vanemale halba, siis tema ei saa olla hea - tema ise on loo paha pool. Laps usub, et tema puudutus on paha. Kohates oma vanema reageeringut iseendale, lõi laps uskumuse, et teda ei ole vaja – teda ei peaks olemas olema. Olemas olemise kogemus oli puudutanud teda pihta –lapsel oli paha olla – tema sees oli tunne, mida ta ära ei tundnud. Ta ei osanud anda tundele nime, sest see tunne ei olnud tema oma – tunne kuulus vanemale – lapse sees oli pilt vanemast, kes väljendus tundena.

Väikese lapse lahendus on muuta ise ennast – keelata, vaigistada, takistada, sest siis, kui tema enam ei tee, kogemus lõppeb või see ei kordu enam. Suure lapse ennast kaitsev lahendus on teis(t)e elama õpetamine – ära ole see, kuidas ja milline Sina oled - keelamine, vaigistamine, halvustamine, väljanaermine, kommete õpetamine, eemale tõukamine – see on loo kordust vältiv ennetamine. Suure ja väikese lapse lahenduseks on meeldida püüdmine, enesega maksmine, teised tulevad enne teda. Suur ja väike laps elavad – pahana avaldumise – hirmus.

Mitte ükski laps ei taha olla oma vanemate vastu paha – omada oskust muuta neid koletisteks. Laps usub, et tema on süüdi – tema võttis vastutuse, sest tema on oma vanema tunde autor. Vanem oli see, kes andis vastutuse lapsele, kui tegi nii, et tollel oleks halb olla. Vanem karistas last oma tunde eest – vanema lahenduseks oli lapse jõuga vaigistamine/ tema ise olemise elimineerimine, sest kui laps lõpetab, siis lõppeb jama ka vanema sees.

Inimene ei püüa vaigistada tormlevat merd ega piisa temast, et meri maruliseks võluda – see ei ole tema võimuses, kuid teise inimese lainetama löömine näib olevat talle jõukohane oskus. Inimese tundemerelained on tema enese valik ja töö, kuid - „Mina ei ole Sinu tunde autor.” Inimene ei ole halb, kui teine reageerib temale nii, et teda on halb kogeda. Inimene ei ole see halb inimene, kui tema ei taha seda, mida teine tahab või tahab seda, mida teine ei taha. Inimene ei ole vastutav – teine valis olemise, sõnad ja teod enese pärast – vastus on tema sees – vastus on tema ise. Teine teeb, sest see on tema – tema ise valib samasuguse olemise ka siis, kui ei olda koos.

Enesele märkamatult võetakse, vastutuse teisele veeretamise, mäng vastu. Mängu vastuvõtja usub täiesti tõeselt, et teine valis teo, olemise ja sõnad – tema pärast – oldi loojad– teise tunde autorid. Kui tunne, mis välja võluti, oli paha, siis järelikult on inimene, kes armastusest sündinud – paha. See, kelle Maailm toob ja loob tõestusi, pahana olemise kohta, kannab süüdlasena karistust, kuid soovib olla ohver, sest senikaua, kuni keegi teine on süüdi, ei tule inimesel tegeleda iseendaga.

Vaata oma enese lugu – tee see ümber – vaheta vaatenurka. On võimalus võtta lugu loona – teine teeb ja on, et näeksid ja saaksid osa – võimalus vaadata kõrvalt – jah, teeb minu pärast ja minu jaoks, kuid ei isiklikult võtmiseks, vaid võimalusega teadlikult vaadata enese lugu ettemängitud loo taga - enese sees.

Marianne

16.12.2022.a