Inimesele,
elamise eest,
palka ei maksta,
lihtsalt,
olemas olemise eest,
tasu ei anta.
On teada tõde see,
et midagi saades,
tuleb vastu anda
ja vahetus see
peab saama õiglane.
Inimene,
püüdes paremini,
püüdes tublimini,
kui kujundujuja,
oma elu elades,
kujundeid valib
ja poose võtab.
Kui inimene,
keeldub vastu võtmast
oma enese elu
sellisena nagu see on,
kui inimene,
keeldub leppimast -
siis ta protestib,
siis ta protsessib.
See on jonn,
on vastuhakk,
kui ta vaatab
kõike seda,
mida valeks nimetab,
kui ta kogeb
kõike seda,
mis vastu puudutab.
Kui on valesti
ja on vastu,
siis on kõike liiga palju -
korraga
on kõike liiga palju,
et inimene,
oma elu kogedes,
enesega
rahu teha suudaks.
„Ma ei taha,
mina ei taha -
jätke mind rahule!
Tahan astuda välja,
kõndida ära eemale.
Olla seal,
kus on vabadus.
Olla seal,
kus on võimalus -
olla,
lihtsalt olla."
Kuid,
kui oma elu elamine
on alles pooleli,
siis rahu ei ole
ega vaikust sünni.
Jääb üle tõdeda -
"Olen suvetööle jäetud!"
Võtmeküsimus on selles, kuidas võtta parimana vastu see, mis on enese parim - enese loodud, elu iseendale.
Marianne
25.06.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar