Me üsna sageli
täiskavanuna olemise
lapse rolli
vastu vahetame.
Välise vaenlase eest
ise ennast sulgeme,
ta omale kuuluvast
välja lükkame.
Solvunud oleme,
viha tunneme,
jalgu trambime,
ülekohtu vastu
jõuga protestime -
iseenda sees
ja enese ees,
abitud oleme.
Täiskasvanu,
oma elu elades,
teed välja ja edasi otsides,
olevas olevat lahendab -
tal on vastutus
ja selge teadmine -
Mina ise
olen enese autor!
Teistel süüd ei lasu,
kui ta kohe ei õnnestu
või vastukäimisi kogeb
ja selletõttu
eneses tundeid tunneb.
Laps, see vajab tuge,
laps, see ootab tuge,
et keegi teine,
kusagil, midagi teeb
ja Maailm korda saab.
„Minu tunded,
need ei ole minu rida -
võttes mind kanda
minule jäta Maailm,
mis muretu -
ise olemise vabadus
olla sellisena
nagu tahan ja valin.
Kui pahurdan ja pipardan,
siis see on olemise viis,
et puudutatu reageeriks,
mind rahule jätaks,
hea olemise
tagasi tooks.”
Laps on see,
kes ei näe
ise ennast -
tema,
ise enda sees,
tunneb,
tema ei saa
muuta ise ennast -
sest tema ootab,
et Maailm oleks see,
kes ennast ära muudaks.
Marianne
20.06.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar