Esmaspäev, 20. juuni 2022

Vaatenurga kõrgused

 


Me üsna sageli

täiskavanuna olemise

lapse rolli

vastu vahetame.


Välise vaenlase eest

ise ennast sulgeme,

ta omale kuuluvast

välja lükkame.


Solvunud oleme,

viha tunneme,

jalgu trambime,

ülekohtu vastu

jõuga protestime -

iseenda sees

ja enese ees,

abitud oleme.


Täiskasvanu,

oma elu elades,

teed välja ja edasi otsides,

olevas olevat lahendab -

tal on vastutus

ja selge teadmine -

Mina ise

olen enese autor!


Teistel süüd ei lasu,

kui ta kohe ei õnnestu

või vastukäimisi kogeb

ja selletõttu

eneses tundeid tunneb.


Laps, see vajab tuge,

laps, see ootab tuge,

et keegi teine,

kusagil, midagi teeb

ja Maailm korda saab.


„Minu tunded,

need ei ole minu rida -

võttes mind kanda

minule jäta Maailm,

mis muretu -

ise olemise vabadus

olla sellisena

nagu tahan ja valin.


Kui pahurdan ja pipardan,

siis see on olemise viis,

et puudutatu reageeriks,

mind rahule jätaks,

hea olemise

tagasi tooks.”


Laps on see,

kes ei näe

ise ennast -

tema, 

ise enda sees,

tunneb,

tema ei saa

muuta ise ennast -

sest tema ootab,

et Maailm oleks see,

kes ennast ära muudaks.


Marianne

20.06.2022.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar