Kui inimesele ulatada puhas ja valge lõuend ning öelda, et loo midagi – raja algus, siis ehmatab inimene ennast sageli lukku. Nähtavat teed ju ei ole. Midagi, millest kinni haarata, eemale hoida või ära kasutada, ei ole. Kui kõik on võimalik, siis kuidas, kust ja mil moel alustada? Kes ütleks või näitaks ette, kuidas luua ise ennast väljapoole iseennast?
Sageli on inimene enesega puntras, sest ta on loonud eneses kujutluse, kuidas on ning kuidas saab olema ja täpselt sellisena see peab sündima. Rada märgitakse maha ja ükskõik, mis ette võib tulla – sihi poole ollakse teel – kasutatakse emotsioone ja tahtejõudu – nimetatakse ise ennast energiaks, et kasutada iseennast, kui vahendit, saavutamaks vajaminev tulemus.
Inimene rõhub ise ennast. Ta vajab kontrolli, et joonis saaks järgitud ja täidetud. Ta peab olema kuulekas, suutlik, õnnestuma. Ta ei tohi kõrvale kalduda, sest oma plaani järgi jõuab ta lõppu siis, kui on etteantud punktid läbinud. Teist teed ei ole. Teisi õigeid valikuid ei ole. Elu koputused, uksele, ajavad ta segadusse – vabadus ei ole võimalik kohas, kus inimene teostab enese üle kontrolli.
Puhas leht on loomise vabadus, kuid see ehmatab, sest selles on etteaimamatu oht. Inimene usub, et tema saab abi, kui ta seab enesele raamid – Mina pean tegema ... , mina pean saama ... , minul peab olema ... . Kindel tee, olemine ja ülesanded, mida järgida, tunduvad olevat turvalised.
Maailma avarus on hirmutav, sest võimaluste rohkus on tarretav. Kui jooned on paigas, siis kindlustab inimene enese jaoks õige. Õige tähendab valede kogemiste vältimist. Olles õige puuduvad valed tagajärjed. Kuid, kuidas luua olematust olev, kui tulemust ei tea ega näe ette? Kuidas saab teele minna, kui tulemus võib ja saabki olla vale?
Avades ise ennast, tehes oma liigutuse ilma õigeid ning valesid võimalusi analüüsimata ja tagajärgi kaalumata – sellisena nagu see selles hetkes sünnib ja siis - järgnedes iseendale, valida keha, meele ja olevas hetkes olevaga ühes liikumine. Enese tunnetus – enese vabadus – enese väljendus – enese sünd.
Loomulikult puudutab jalg ühel hetkel maad, riivab käsi kedagi või midagi, keegi või miski astub, omal moel, ette või vastu - reageerides ümbritsevale - põhjustades reaktsioone - toimub seotuse kogemine - tagajärjed. On inimese enese valik, millisena ta tagajärgi kogeb - kaotuse või võimalusena. Kaotusevalu tähendab tee lõppemist - võimalus ei sea piire. Kaotus kasvatab hirmu ja sunnib, ise ennast kontrollides, võtma iseendalt vabaduse - enese päästmise nimel võetakse vastu otsused ja määratakse täpsed ülesanded - see on joonis, mida peab järgima. Võimaluste nägemine jätab alles vabaduse - olnu oli ära - see oli ära. Olemas on olev ja selles sünnib olemine.
Marianne
10.06.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar