Iga inimene on osa inimeste Maailmast ja suurest süsteemist. Olles osana, saab inimene teistelt ja annab teistele. Kohustuste ja ootuste täitmiseks, soovide ja tahtmiste täitumiseks, tuleb inimesel jagada oma aega, ise ennast, enesele kuuluvaid vahendeid, teadmisi jne perega, töökaaslastega, sõpradega, naabritega, ühiskonnaga jne. Nii mõnigi küsimusesõlm laheneks inimese elus, kui ta mõtleks selle peale, kuidas ta tõlgendab endast või enese oma ära jagamist/ andmist.
Kui inimene annab enese arvelt, siis tähendab see tema jaoks seda, et kuna ta peab mingil põhjusel andma, on tegemist temalt ära võtmisega, omale kuuluva kaotusega ja sellest ilma jäämisega. Selline andmine loob tema sisse puudust – sellest saab alateadlik mõtteviis. Inimene näeb, kuidas tema oma kaob ja seda jääb järjest vähemaks. See seob olnu olevaga – inimesele tehti ja tehakse ülekohut, tema oli ja on ohver.
Kaotustejada tagajärjel puudust kogev inimene hoiab kinni sellest, mis on oma – oma on enese Mina ja sellest sõltub enese ellujäämine. Sellise vaatenurgaga inimene ei saa kunagi, endast antavale, vastu täpselt seda, mida ta vajab, sest muidu ei oleks enam kaotust ega puudust. Andmine ei tähenda tema jaoks osa olemist – Annan, sest saan anda – vaid ülekohtu kogemist - Pean andma, sest olen seotud, kohustatud, vähem. Sellise vaatenurgaga inimene on loonud endale pendli – Pean andma versus Mina ei pea andma.
Kaotusi kogev inimene püüab luua endale Maailma, kus tema ei pea enam enda oma ära andma. Selline maailm tähendab turvalist paika – seal ei ole kohustusi, kellegi ees, seal ei ole, kellegi poolseid nõudmisi, seal ei esitada arveid, seal saab olla oma rahus – kõik on kontrolli all, sest vale jääb väljaspoole enese oma. Sellises maailmas elav inimene on eraldanud ennast kõigist neist, kes võiksid või saaksid esitada soove või nõudmisi temale kuuluva kohta. Rahu saabub, kui inimene omab teadmist – Mina ei pea andma.
Sellise vaatenurgaga inimene hoiab teised enesest eemale – ta ei küsi endale ega võta teiste oma vastu.Teistelt saamine ja neile kuulunu vastuvõtmine tähendavad, tema jaoks, haavatavust - võla kogumist – selle eest tuleb oma ära anda. Temas on hirm eksida ja sundus ennast turvas hoida. Ta teeb selgelt vahet, kus on teistele kuuluv ja enese oma. Potentsiaalsete vajajate või nõudjatega ühes olemine tähendab ärevust ja pidevat kontrolli.
Loomulikult on selliselt käituda valinud inimese tagataustal trauma – jälg kogetust. Andes ei saanud ta vastu seda, mida vajas. Enese valiku eest makstav hind oli tema jaoks liiga suur – ta ei ole võtnud enese tegu vastu – ta ei ole võtnud ise ennast vastu. Inimese eluenergia neeldub kohas, kus ta toidab ehk hoiab elavana enese kaotust.
Marianne
14.06.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar