Kui tuntavalt elavat ja olemist segavat tunnet ei ole veel vastuvõetud – teda ei ole nimetatud ega teda avatud, siis ei ole mõtet rääkida sellest, mis oli tunde ärkamise põhjus. Vaatenurga vahetus tähendaks sel hetkel tunde ehk iseenda valeks nimetamist – enese ära keelamist.
Veel vastuvõtmata tunne on peatus – ise ennast on jäetud ootele sinna aega ja kohta, kus lahendamata lugu alguse sai. Seega, osa enesest ei ole kasvanud sellest kohast edasi. Vanuse numbrid vahetuvad, kuid tunde põhjus ja loo tähendus on peatunud aja oskus mõista ja sealne uskumus.
Tunnete tasandil avatakse suletud lugu ikka ja jälle, sest enese tee pakub selleks hulganisti võimalusi – iseenese kordused, sõnumid läbi teiste. Vaata ja lahenda – inimesele ulatatakse võtmed, kuid too sõdib vastu. Inimene reageerib justkui Maailmale, kui tegelikult iseendale, vastu ning teeb seda pealispinnal – inimene keeldub põhja vajumast.
Kui varjatud lugu avatakse ja tundele, st iseendale, on antud luba olla see tunne, millisena on valitud olla, siis lõpetab inimene enesele vastu astumise ja segadus laheneb – enam ei ole Mina olen .. , vaid oli. Inimene saab teha sammu edasi ja tagasi vaadates ei ole lool enam sellist tähendust nagu see senini oli olnud. Tunnet ei ole enam vaja, sest ise ennast on mõistetud ja vastu võetud. Tunne on inimese kõne iseendaga.
Marianne
13.06.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar