Inimeste maailmas võib ja saab juhtuda huvitavaid lugusid. Üks üsna huvitav lugu avaneb, kui inimene annab enda oma ära kohas, kuhu ta ei kuulu. Inimene kasvatab enese sees segadust ja lükkab ise tasakaalu paigast, kui ta annab, ära oma, süsteemile, kus talle ei ole antud kohta või talle küll on see antud, kuid tema ise on selle hüljanud või ei ole seda vastu võtnud.
Sellise andmise korral kogeb inimene ise nn igavest puudust, sest ta ei toida enese energiasüsteemi – seda, millest ta tegelikult on ja saab osa. Andes, annab ta välja ja ära – teisele süsteemile. Kui inimene annab ära ühes olemata ja ilma küsimata, siis ei ole välisel vastutust jagada enese süsteemile kuuluvat sellest väljapoole jäävatega. Andja kogeb sellist vastuvõtmist kaotuse ja ilmajäämisena – see väärtus, mis oleks võinud luua iseendale enamat, kahandas enesele kuuluvat.
Inimesele antakse või tema ise valib endale või saab ta sündides või perekonnaseisu vahetades kaasa erinevaid rolle. Mõned rollid on elava energiaga täidetud, sest neis, andes ja võttes, sünnib enamat. Kuid osad rollid on energiat neelavad ja inimest kurnavad kohad. Inimene tunneb, sellises rollis olles, kohustust pidevalt anda ja ennast tõestada, sisemist rahulolematust, mitte mõistmist, enese vajadustega mitte arvestamist ja süvenevat vajadust, õige ehk ennast toitva, tähelepanu järele.
Sellest, mis rollipartnerite vahel, sellistes rollimängudes, jagatakse, ei piisa enama loomiseks. Inimene on väsinud ja vananeb, sest ta ei jaksa sellises suhtes elavana olla – enese jaoks energiat ei jätku. Inimesel on halb olla, kuid ta ei saa ära minna ega välja astuda, sest ta on ju osa. Selliselt ühes olemist kogev inimene on millegipärast süsteemist väljas, kuigi temal endal on usk, et ta on osa või talle on öeldud, et ta on ühes ja ta kuulub kokku.
Kumb variant valida – pole kohta antud või ei ole vastu võtnud. Vastu võtmine tähendab vastutuse võtmist – jagamist – osa olemist. Kui nähakse vastas seisjaid, kellega ühes olles kaotatakse, siis on tegemist enesekaitsega ja ohu vältimiseks seisab inimene väljaspool süsteemi. Inimene, kes andes, püüab teha ennast süsteemile vajalikuks - kardab hülgamist. Ükskõik, kui halb ka enese olemine on - inimene vajab endale kohta ja seda, mida ta usub olevat võimalik omada või enesele juba kuuluvat, sellest hoiab ta kinni. Inimene, kes toidab võõrast süsteemi, kui ta näeb ennast selle osana või soovib saada selle osaks, tunneb ennast üksikuna ja näeb eraldi olevana ...
Marianne
17.06.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar