teisipäev, 28. juuni 2022

Viimane piisk - Laps hülgas oma vanema



Kui laps on kogenud oma ema või isa tundepurset, siis ta on laps, kes on saanud trauma. Seega on tema see, kes vajab hoidmist, lohutamist ja kohta turvalises Maailmas. Hoolimata oma püüdlustest, ei koge ta ennast kunagi päriselt hoituna ega lohutatuna ning ta ei leia endale turvalist kohta seni, kuni ta pole oma ema ja/ või isa vastu võtnud. Laps on oma koha ise maha jätnud - ennast hüljatuna kogev inimene on hüljanud oma vanema(d).

Laps ei seisa, oma vanema kõrval, kõrval oleva inimesena, kes mõistaks, miks toimus see, mis oli. Tundega pihta saanud laps mõistab oma vanema hukka, sest too oli ju see, kes teostas ülekohut. Laps ei näe ega tunne, et tema vanem on see, kes vajab tuge ja hoidmist ajal, mil enese elu elamine on väljakannatamatult keeruline. Laps peab meeles ega unusta hetke, mil tema Maailm muutus – oli enne ja on pärast. Olnut tagasi ei saa ja olevat ära kaotada ei taha. Traumaatilise kogemusega laps valib olla solvunud ja haiget saanud laps ka siis, kui tema ise on suur – see on kirbelt kibe valu suure inimese sees.

Jah, vanem on see, kes on suurem ja kogenum. Kuid, kas see tähendab, et ta oskab ja suudab, saab ja teeb alati õigesti kõike, kõigi mõõdupuude järgi? Suur on see, kellel on kaasas oma elukogemused ja ülesanded. Suur ei ole igas oma hetkes suur – tal on minevik kaasas – omaenese aja valusad jäljed.

Suurel on olnud, oma elule, ümbritsevale ja kaaslastele, värvilised ootused, toitvad lootused, edasiviivad unistused, maailmavaadet määravad uskumused. See, mis elab ja sünnib inimese kujutlustes, ei taga ega tähenda realiseerumist päris elus. Seega on suur see, kes ei jaksa alati olla see, kes on valmis kõiki ja kõike korras hoidma ning vastutama kõigi ja kõige eest. Ka suur vajab kohta, kus olla hoitud ja turvas. Sageli tal ei ole seda. Sageli ta ei leiagi seda. Liiga sageli on ta sellest ilma jäänud.

Sõnad, mis voolavad välja, on tõlgendus sellest, kuidas enese elu elamine tundub ja enese sees olemist kogetakse. Tegu, mis käib, kellegi vastu või pihta, on vastuhakk omaenese elule, väljakutse Maailmale. Ahastav ja mässav vastu hakkamine, kuid ka oleva seinu lõhkuv ja purustav tegu, on katse päästa iseennast enne, kui elumerelained lõplikult neelavad alla.

Vanem püüab nii kaua, kuni on võimalik, olla tugev ja saada hakkama, sest tema kohustuseks on olla, olevas hetkes, see, kes on täiskasvanu. Kui karikas on juba ääreni täidetud, siis ei mahu sinna enam juurde. Sageli on just laps oma süütus, kuid vahel ka ära kasutavas, isekuses see, kes lisab viimase piisa. Sel hetkel, kui vanemast saab väikene laps, kes kogeb valusat ja lõplikku kaotust - ta murdub. Murdudes tuleb päevavalgele traumaatilise kogemusega laps aegade tagant. Laps kohtub lapsega, kes peab olema suurem ja tugevam, kui ta seda on.

Kahjuks saavad puruneva inimese kildudega pihta teised. Killud haavavad ja poevad naha vahele. Kild aitab, haavatul, meeles pidada ja mäletada – ära unusta ära – pea meeles. Laps ei oska või ka ei taha vaadata oma ema ja/või isa sisse – näha teda inimesena. Inimesena, kellel on „vead”. Inimesena, kes ei oska, suuda ega ka saa olla kogu aeg õige ja ilus. Laps ei taha endale valet ja vigadega vanemat – tema tahab parimat – just temale sobivat, vajalikku ja õiget. Traumaatiline kogemus tähendab enese, kui lapse ja oma vanema kaotust – enam ei ole oma kohta süsteemis. Solvunud laps ei võta ise ennast ega oma vanemat vastu – see ei ole tema lugu, sest vanem oli see, kes ütles, tegi ...

Traumaatilise kogemusega suur laps otsib endale abi, erineval moel. Vahel talle tundub, et ta on iseennast juba äralahendanud ja kõik peaks olema korras. Enam ei ... , kuid ikkagi ... . Kui ise ennast on mõistetud – leitud üles eneses oleva loo algus, siis saabub omal moel rahu. On teadmine, miks ja kuidas – enam ei pea otsima ega vastu võitlema või eneses kaevama. Iseennast on tervendatud, kuid ei olda veel paigas – oma kohal, kohal. Laps ei ole astunud tagasi oma vanema juurde – ta seisab ikka veel eraldi.

On aeg minna tagasi oma vanema juurde, kes jäi murdununa seljataha. Olla tema kõrval ja vaadata teda Hinge silmadega. Mõista valu, vaeva, pisaraid, tööd ja näha kaotuse kogemust. Olla oma vanema kõrval inimesena, kes toetab inimest ja hoolib teisest inimesest. Ema ja isa on lihtsalt inimesed, nii nagu isegi ollakse, kelle jaoks ema või isana olemine on vastava rolli täitmine – üks osa endast, kuid ei tervik. Parim võimalik oligi parim võimalik – alati oleks saanud veel hullemini olla, kuid ei olnud.

Selle jaoks, et suur inimene saaks olla tervik ja paigas, tuleb tal astuda oma kohale tagasi – võtta oma vanemad vastu sellistena nagu nad on – see on minu Isa, see on minu Ema. Näha ja tunda ennast oma vanematega ühes olevana - mina olen oma vanemate Tütar/ Poeg - kohale jõudnuna hingata välja.


Marianne

28.06.2022.a



 

Kommentaare ei ole: