Elulised teemad XV – Head inimesed võivad olla vihad

 

Kui inimene vali(s)b väljenduda vihana, siis oli/ on see tema lahendus anda enesele jõudu, tugevust ja suurust juurde, et ületada seda või astuda vastu sellele, mida peab kogema. Alguses valis inimene viha selleks, et ületada oma hirm – järgmise hetke kaotus saab olema lõplik. Ajas muutus viha, valimine, kõigi nende lugude lahenduseks, milles inimene tajus, et tema ei oma enese elu üle kontrolli – ta ei saa seda, mida tahab/ vajab, sest tema peab kogema kaotust. Inimene valis olla viha, sest ta ei tahtnud selle tõdemusega leppida.

Mina olen vihane – see on selle inimese olemine, kes valis kasutada viha. ´Kuid inimene ei saa olla igal ajal vihane - ta ei saa igal hetkel anda enesele luba olla vihane ja seega on hetki, mil ta ei saa, enese aitamiseks, kasutada viha jõudu. Inimene on õppinud, et ta ei tohi olla vihane selle või teise inimese või asja või tegevuse vastu – see ei ole õige ega ilus tegu. Inimene on õppinud, et ta ei tohi näidata oma viha välja, sest ta on (peab olema) HEA inimene. Inimene ei taha, võib-olla ka ise, kogeda iseennast vihasena – seega, ta ei kasuta oma viha jõudu, kuigi ta valib selle enesele abiks.

Kui inimene valib, ka alateadlikult, olla viha, kuid ta ei saa enesele vihasena olemist lubada, siis ta ei tohi väljenduda enese poolt valitud moel. Enese poolt valitud lahenduse surub ta iseenda poolt alla – ta ei kasuta iseenda jõudu enese toetuseks, vaid ta peab ikkagi seda, mida ta peab. Pidev enese hülgamine ja kaotuste kogemiste jada viivad murdepunktini – sellesse kohta ja hetke, mil viha vallandub raevuna – inimene kaob, järgi jääb torm ja maavärin.

Raev on allasurutud viha. Raevu vallandumine on hetk, mil inimene kasutab oma viha relvana. Salasoppide avanedes, sünnib tegu, mis võib olla ebainimlik – oleva aja normide mõistes – ürgne viha tõuseb ja jõud purustab selle, kelle vastu tõusti – ka iseenda. Raevunud inimene reageerib ja tegutseb nii nagu ta ei ole tohtinud teha – lõpuks ometi saab ta olla ilma enesekontrolli ja piiranguteta. Ta teeb teo, mis peaks viima alguse loo lõpliku lahenduseni. Ta heidab, teise pihta, endast välja sõnad, mida on enese sees hoidnud. Inimene hävitab, sest ta on kaos.

Inimene kardab viha – ta kardab enese sellist olemist, milles ta ei kontrolli ise ennast. Olles nn hea ja tüüne, sest miski ei vea vihani välja, tundub inimesele, et tema ei vihastu – tema on viha seljatanud – tema suudab olla hea ja õige. Kui vahel tulebki vihane sööst, siis see möödub kiirelt, sest inimene oskab ennast vahetada teistmoodi olema – ta suudab ise ennast kontrollida. Viha uks on kahanenud kitsaks piluks – hea inimene ei kuku sinna sisse – ta ei vaata selle ukse taha.

Valitud lahendus ei muutu, ennast kontrollides, olematuks. Olgu inimene suutnud olla Hea või Õige, kuid kui ta on valinud, aegu tagasi, kasutada viha, siis teeb ta seda oma alateadvuses ikka edasi. Valides, vihasena olemise hetkel, vaadata enese sisse – pealispinnast sügavamale, siis näeb inimene seal oma raevu. Seda jõudu, mida ta ei ole lubanud enesel kasutada, siis kui tema seda, oma uskumuste, ostuste ja kogemuste järgi, vajas.

Tõdemus – Mina olen vihane – annab teadmise, millisena inimene on valinud olla. Loost välja astuda aitab küsimus - Miks ja milleks ma vajasin viha jõudu? Vastus langetab relvad.

Marianne

28.12.2022.a

Üsna sageli inimene peab, sest ...

 

Inimene ise on see, kes valib enesele tunde, mida tunda. Inimene valib tundena olemise – teeb automaatse lülituse tundma ehk olema, kui tema sees kõlavad sõnad - Mina pean, sest ... .

Kuigi inimene ise neid sõnu teadlikult ei kuule, ta reageerib neile ja järelikult ta peab tundma, sest ... - põhjendused, õigustused, kogemused, hoiatused, mälestused, õpetused, järeldused, otsused - need annavad suuna kätte, kuidas peab tundma, kui on kuidagi ja mingil kindlal moel tehtud, kogetud, juhtunud, olnud või tulemas.

Kui tormata tundma, siis kõik jätkub sama tavalist rada pidi. Kuid, kui peatuda ja küsida ise enese käest – Miks mina pean/ pidin selle tunde endale valima? Kas ma ilma selle - pean ja sest – ka seda teeksin? Kuidas oleks ilma tunnet valimata olemine - Minul ei ole vaja tundena olla, sest mina ei pea VASTU reageerima.

Marianne

27.12.2022.a

Ilusat ja mõnusat Valget aega!

Marianne 

24.12.2022.a

 

Olemas olevas vormis

 

Kas ma olen olemas, kui ma olen olemas? Kuidas ma olen – olemas? Kuidas ma tean, et olen - olemas? Kas ma jään olema või on olemas aeg ja koht, mil mind ei ole olemas?

Mina, inimesena, usun end olevat, kui TUNNEN enese olemas olemist. Reaalsus peab olema reaalne – tajumise erinevad vormid andma jaatava vastuse. Mina, inimesena, usun, et enese olemas olemise, tõelisuse, tõestab keha olemas olemine. Keha on see, mis annab võimaluse olla ja seob mind olevaga ühte.

Kuid, kui keha ei oleks, ka siis mind ei olegi? Kuidas saaksin olla, kui ma ei ole enesele nähtav? Järelikult peab, tõestuseks olemas olemisest, olema mul keha. Kuid omal moel olen ma ju, keha sisse, vangistud, sest sellest saab takistus ja aja lõpp, kuna keha võimed on piiratud ja seda ei saa, lõpmatuseni, hoida ning kaitsta valede kogemuste eest.

Mina, inimesena, teenin oma keha, et hoida alles võimalus ise ennast näha ja kogeda. Olev on loodud illusioon, kuid mina, kui miski – olemas olevana, kuigi kehatuna ehk enese silmade jaoks olematuna - reaalsus. Kas ja kuidas ma seda tean või jään kinni uskumisse, et olemas olemise vorm saab olla see, mida oskan ja tean näha ning läbi mille ja ühes kogeda - tundeid, kui reaalsust? Kuid need tunded, mis näivad olevat kõikjal ja päriselt olemas olevatena - olen ju mina ise - iseenda poolt looduna. 

Mina ise loon ise ennast, et iseennast kogedes, tõestada enese olemas olemine. Mina, inimesena, olen looja, kes armastab ja vihkab oma kätetööd, sest kui olen, enese jaoks, vale tulemus, siis ma ei taha ise ennast näha ega kogeda. Kui olen vale, siis see ei ole minu töö. Kui olen vale, siis otsin väljapääsu. 

Minu, kui inimesena olemise, vahetab välja ja teiseks tähelepanu - ma ei ole vaba, kui sõltun tähelepanust. Tähelepanu vajamine annab jõu ja võimu teistele, kui teeb need teised loojateks - minu loojateks. See on huvitav nüanss, mis muudab kogu mängu - valitud vaatenurk suunab minu tähelepanu, eneselt ära pöördudes, ootavalt välja, et püüda enesele teiste tähelepanu, enese olemas olemise tõestusena. 

See, mida näen, sellele suunan oma tähelepanu. See, mida ei taha või ei tea näha, selle teeb, kogetavana, nähtavaks teiste poolt minule suunatud või jagamata jäetud tähelepanu. Olen kaks, kes ühes, kuid, kes ei moodusta tervikut - keha ja vaim. Mina, inimesena, ei tule toime teadmisega, et olen või võin olla enamat - ma ei näe seda, mida ei tea näha. Just sellepärast, loon enesest väljapoole jumalad, kes on targemad, õigemad ja paremad - nemad, mind jälgides ja teekonnal saates, hindavad minu olemas olemise kvaliteeti ja määravad tasu või karistuse. Loomulikult tuleb tulemus, kogetavana, tähelepanu saatel või sellest ilma jäädes. 

Huvitav - miks, mina ise, loon seda, mida, mina ise, kogeda ei taha ja miks, mina ise, ei saavuta (püsivalt) sellise olemise kogemist, mida, mina ise, nii väga enesele vajan? Vastus on lihtne - mina ise või minul ei ole, kui tähelepanu seda ei tõesta ega kinnita. Seega - miks, mida ja/ või kuidas valin vaadata ... kellel on jumala silmad ...

Marianne

22.12.2022.a

Kaotusest leitud võimalus

 

Sageli elavad inimesed, enesele oluliste rollide, kaotusi üle väga raskelt. Neil on keeruline tulla uues, muutunud, olukorras toime. Nad on segaduses ja hirmunud, sest nad oleksid nagu iseenda ära kaotanud. Omal moel nad ju seda ongi – nad kaotasid, enese jaoks harjumuspärasel viisil, võimaluse mingil kindlal moel väljenduda, midagi kogeda või saada.

Kui kaob roll, siis on see, kui ühe ukse sulgumine ja inimene on, kui väljatõugatuna, selle taha jäetud. Tema ei saa ega ole tal enam seda, mis ja kuidas oli. Üks maailm on kadunud ja jalge all olnud tee otsa saanud, sest seda ainsat ja õiget võimalust, tema jaoks, enam ei ole. Kõik võimalused ei ole kadunud, kuid nende nägemine ja kasutamine tähendab inimese jaoks väljakutset – enese teistmoodi ülesehitamist ning selleks tuleb otsida ja proovida, mis toob enesega kaasa tõrkeid ja komistamisi.

Millegi kaotanud inimene tahab oma tagasi. Ta tahab tagasi seda või sinna, millega ühes või kus oli võimalik saada soovitu – ta teadis, mis ja kuidas töötab, et olla ja/ või saada. Kuid, kui vana ei saa, siis nõustub ta uuega, mis peaks olema vana kordus. Sarnaste asjaolude ja tingimuste puhul saab ta lubada enesel lõdvestuda – nüüd on olemas, nüüd saab olla ega pea pingutama ja ette/ taha ära mõtlema. Enesepettus lõppeb valusalt, sest uus ei ole kohe kindlasti vana.

Vana tagasi soovides või asendust otsides, keskendub inimene välisele ja enese tunnetele, mõtlemata, mis see oli, millest ta tegelikult ilma jäi – mis on see, mille ta kaotas – Kuidas tema ise ennast enam kogeda ei saa? Selle küsimuse vastus on – ta kaotas tähelepanu – õige tähelepanu, enese jaoks vajalikus vormis. Just see, kaotatud tähelepanu, oli oluline, sest andis võimaluse kogeda ise ennast, iseenda jaoks, vajalikul moel.

Kõik rollid ei ole pidu ega pillerkaar ning kõik rollipartnerid ei tähenda, inimese jaoks, alati head. Rollikaotus on kindlasti üsna valus kogemus, kuid inimene on üks huvitav mutukas, kes selle asemel, et näha ja proovida vabaduses võimalusi, hakkab kadunud piiridesse ja piirangutesse tagasi tahtma, sest seal oli olemas see miski, mida ta vajas. Edasi minemise asemel vaatab ta tagasi ning nuhtleb ise ennast – Miks ma ei osanud hinnata – miks ma ei olnud eile õige!? Kui oleks, siis poleks!?

Inimene usub või vahel on ka teadmine, et kaotatut ei saa tagasi ega asendada, siis selle tõdemusega ühes kogeb ta oma kaotust üha uuesti. Inimene kogeb ilmajäämist, sest ta ei usu iseendasse – hirm seisku tee peale ette – kui korra kaotas, siis võib see uuesti juhtuda. Kuid edasi astumiseks tuleb kaotus, kui lein, läbi elada – tuleb võtta oma kaotus vastu ja ka asendust ei ole mõtet otsida, sest see ei rahuldaks ega täidaks vajadusi.

Vastus küsimusele – Kuidas mina ennast kogeda ei saa? – on võti edasi. Enese kogemine enese jaoks vajalikul moel, ei tähenda ühte kindlat rolli või ainumast rollipartnerit, vaid leides üles vastuse – mõistes iseennast – avanevad teised teed – kohad, kus ja võimalused, kuidas on võimalik olla.  Aus vastus, ise endale, annab võimaluse leida tee, kuidas väljenduda, et ise ennast kogeda.

Selle jaoks, et kogeda ise ennast tuule kerguse ja vabadusena, ei pea olema tuul väljade ning mäetippude kohal, vaid võib olla ka tuulelohe, mis kasutab, tõusmiseks ja edasi liikumiseks, õhuvoole või võilille ebe, mis läheb ka puhumise peale lendu. Selle jaoks, et kogeda ennast tule soojusena, ei pea olema päike, vaid võib olla ka küünlaleek või ahjus, praksudes, põlev tuli. Selle jaoks, et olla voolava veena, ei pea olema jõgi, vaid võib olla ka veepiisk, mis sajab vihmana alla või meri, mille lained randuvad liivale.

Marianne

20.12.2022.a

Lahti murdumise valu

 

Vahel tundub, et olen kaotanud kõik. Tunnen iseennast, kui lahti murdununa kõigest sellest, mis oli. Ei ole enam seotud ühte – on pimeduse teadmatus ja triivimine tundmatusse. Miski ei hoia mind kinni - mina olen lahti murtud. Kaotus – turvatunde kaotus – ma ei ole hoitud. Kaotus – mul ei ole enam seda, mis oli. Kaotus – mul ei ole enam ise ennast sellisena nagu olin.

Iseenda kaotus tähendab rollikaotuse kogemust. Kaotasin iseenda, kui rolli, kui selle sisu ei vastanud ootusele – harjumuspärasele. Ma ei olnud ettevalmistunud ega ettevalmistatud, et rollipartneri plaanid ja enese jagamine – suhtes kohal olemine – muutuvad. Olin kadunud, sest tahtsin tagasi saada seda, mis oli, kuid sellist mind nagu olin, enam vaja ei olnud.

Rolle tähistavad märksõnad – need on alus ning kindel ja pidav põhi. Need on need, mis peaksid igal juhul alles jääma ja kindlad olema. Kuid, kui olevik näitas ette, et enam ei olnud seda, mis oli olnud, siis kogu tulevik oli korraga kadunud, sest olev oli juba ära olnud. Ootamatult oli saabunud uus aeg ja need märksõnad, mida arvasin igavesed olevat, need enam ei kehtinud.

See oli kaotuse kogemise hetk – oli hirm, kuna ei teadnud, et mis veel võib kaduda. Oli soov ennast rollipartneri eest kaitsta – teda enesest eemale hoida. Turvalisus oli kadunud, sest omast oli saanud võõras. Kuna muudatused olid tulnud nö üleöö ja need olid ühepoolsed ning rolli sisu ja võimalused teiseks muutunud, siis oli olnud külm äratus - uskumine - ma ei ole hoitud - leidnud korduva kinnituse.

Senine oli lagunenud – andsin toimuvale seletuse – olin kusagil teinud vea ja seega tuli leppida sellega, mis oli – midagi ei saa enam muuta. Olev kadus ära ja mina, kui roll, kadusin ära – järgi jäi see, märg kokkukägardunud nutsak, mis jääb lõhki puhutud õupallist järele.

Kuid roll ei kao, see jääb alles ka siis, kui selle sisu muutub. Kaotuse kogemine tähendab seisakut – leinamist. See, mida enam ei ole, see on tähelepanu endises vormis. Oli toimunud tähelepanu suuruse ja kvaliteedi muutus, mitte enese jaoks paremuse poole, vaid see oli tuntavalt kahanenud. Süü kaldus kord enesele, kord jälle teisele. Tundus, et temale ei olnud oluline, kuidas ja mis. Tegelikult oli too suunanud oma tähelepanu teisale – sellele ja sinna, mis parajasti temale oluline. Tema poolne panustamine vähenes, sest suhet ei olnud tema jaoks vanal moel vaja.

Roll on olnud – partner on olnud, kuid selle sisust ei räägitud. Teineteise ressurssidest ega vajadustest ei räägitud. Ühist mõistmist ei otsitud. Oli võetud oma rollid kanda ja oli antud oma parim. Need on olnud, neid ei saa maha panna ega olematuks muuta ja seega nad on olnud nii nagu need parajasti välja on kukkunud. Inimesed ei ole ka iseendaga rääkinud ega oma olemist mõtestanud, sest kui on, siis, mida siin ikka pikemalt arutada. Seega on olnud nii nagu on osatud olla, oma võimaluste ja kohustuste järgi ning saatel.

Kaotuse kogemise hetkel, varemetel seistes, oli hirm, et kui näitaksin välja enese haavatavuse ja sooviksin hoidmist – tähelepanu osutamist, siis oleks see nõudmiste esitamine, et justkui peaks olema ja peaksin saama kogeda. Tegelikult ju nii sooviksingi, kuid sel juhul oleks tegemist sundusega – ma ei usu, et vabatahtlikult tahetaks, kui enam ise ei tahetud. Järelikult olin juba ette ohver, kes kartis enese sammude tagajärgi kogeda. Valmis kannatama, kuid ei aus olema – ka mitte enese ees. See oli enese hülgamine – et lepi sellega, mis tuleb. Oli hirm, et kaotus süveneb – ära olnud aja kokku kukkudes, kaob veel viimane raas olematusesse.

Rollikaotus tähendab uskumust, et mind ei ole enam vaja ja see on hülgamise kogemus. Ohvri seletus loole on - olen väärtusetu, sest mind ei vajata enam. See ei ole aus, sest mul ei ole võimalusi olla seal, kus mind ei ole ja sellisena nagu ma ei ole. Ma ei saa enam teha ega anda seda, mida tegin ja andsin ning järelikult ei saa ma ka vastu seda, mida seni sain – see on enesele uue otstarbe ja tähenduse otsimine. Leinamine on ka ootamine, et ehk kunagi tuleb taas minu aega ja samas ka leppimine sellega, mis järele jääb.

Rollinime kandmine tähendas, et minul oli õigus olla sellisena nagu olin – teine oleks pidanud olema – kohanema minu järgi. Võisin ju olla, kuidas olin, kuid see ei kindlustaks pääsemist – tuli ja tuleb kohaneda teise järgi. Milline ja kui kaugel on uus pidav põhi, kui sügaval see asub ja mis jääb lõpuks alles? Kui suur on kogu kaotuse kogus? Tahaks lahti lasta nii nagu ei olekski olemas, siis ei peaks tuleviku ees hirmu tundma. Nii päästaksin ise ennast ära – enese jaoks valest lahti lastes ma ei saaks ju enam haiget.

Kuid, mida või kuidas ma ka ei otsustaks, roll ei kao ju ära – me oleme, ühisest algusest alates, ühte seotud ja me kohtume kunagi taas. Kas ma olen, siis valmis olema uus - teistsugune või võtan vastu selle, mis on, tänades, et on, kuigi tundes kaotust, et ei ole? Ma ei ole põhja veel leidnud – alles ujun ja otsin selgust – milline ma olen, mida ma saan ja kuidas tahan olla, kui olen rollis nimega EMA

Marianne

19.12.2022.a

Manipuleerijate malemäng - Võta minult tunne ära

Veel enne, kui ta on jõudnud mõelda, on ta teinud või öelnud – olnud, enese tunde eest põgenedes, jõuliselt lõhkuv tunne. Maailm käis pihta ja kõndis vastu. Inimene pidi ületama enese elu ja iseenda, kui takistuse. Veel enne, kui inimene sundis ise ennast tagant, et teha seda, mida tema teha ei tahtnud - tõusis viha ja see purskus välja. Raev kõneles läbi avatud suu.

See on enese jõuline protest, sest inimene ei saa olla nii või seal nagu tema ise tahaks, vaid tema on see, kes peab tegema seda, mida tema teha ei taha – elama enesele määratud elu. Elu vist naerab tema üle. Tavaliselt inimene varjab oma viha – mina olen ju hea inimene – mina olen ju õige inimene. Viha, üles tunnistamine ja välja näitamine, tähendaks valena olemist – seega, inimene justkui ei vihastu. Ei vihastu seni, kuni suudab ennast kontrollida. Kui enam ei suuda ega saa, siis lõheneb ja purskub välja, et lõhkuda takistus. Kindlasti saaks ka teisiti, kuid, kui ei peatuta – ise ennast ei peatata, siis ise ennast avaldatakse – välja elatakse täiega.

Kui inimeste vahel on segadust, seal on vastu käimisi, kuid ka korrale kutsumisi ning teemade lahendamisi, siis üsna tavaline kõnepruuk on – Mina .. , sest Sina .. – see on vastutuse andmine teisele, teise süüdistamine iseendaga toimuva eest. Tunnetesumus elav inimene usub – teine teeb minu pärast ja minu vastu, sest Mina ju tunnen – toimuvat võetakse isiklikult.

On hetki, mil väikene laps kogeb oma vanemate tundeid – need valatakse tema pihta. Laps on olnud või teinud ja vanem väljendab ise ennast – jõuga, tunnetega, sõnadega, vihaga, raevuga, pisaratega, karistamisega. Lapse ees avanenud vanem on hirmutav, võõras ja vale. „Mina olin .. ja tema on ...” Kui väikeses lapses on jõud muuta oma vanem koletiseks, siis tuleb tal leida üles vastus, kuidas teda tagasi muuta – mida peab selle jaoks tegema, kuidas olema? Laps püüab olla õige ja hea, selleks tuleb kontrollida ise ennast, peab ennetama, ise ennast vaigistama või ka ära kaotama – olema nähtamatu.

Enese tunnetega kimpus olev vanem teeb kõik endast oleneva, et süü lapsele ulatada – näidates tollele välja, kui paha tal just tema pärast on. Lapsed võtavad mängu vastu, sest usuvadki end olevat halvad – halvad oma vanemate vastu, kui seades piire, väljendades ise ennast, keeldudes või ise tahtes, kogetakse ise ennast kui karistust. Laps proovib lugu õigeks seada, vahetab sõnu, loobub soovist ja ka iseendast, annab enese oma ära, palub vabandust ja püüab andeks saamist – et vanem muudaks oma otsuse ära – laps ei taha olla halb – jääda halvaks.

Laps usub, et kuna tema tegi oma vanemale halba, siis tema ei saa olla hea - tema ise on loo paha pool. Laps usub, et tema puudutus on paha. Kohates oma vanema reageeringut iseendale, lõi laps uskumuse, et teda ei ole vaja – teda ei peaks olemas olema. Olemas olemise kogemus oli puudutanud teda pihta –lapsel oli paha olla – tema sees oli tunne, mida ta ära ei tundnud. Ta ei osanud anda tundele nime, sest see tunne ei olnud tema oma – tunne kuulus vanemale – lapse sees oli pilt vanemast, kes väljendus tundena.

Väikese lapse lahendus on muuta ise ennast – keelata, vaigistada, takistada, sest siis, kui tema enam ei tee, kogemus lõppeb või see ei kordu enam. Suure lapse ennast kaitsev lahendus on teis(t)e elama õpetamine – ära ole see, kuidas ja milline Sina oled - keelamine, vaigistamine, halvustamine, väljanaermine, kommete õpetamine, eemale tõukamine – see on loo kordust vältiv ennetamine. Suure ja väikese lapse lahenduseks on meeldida püüdmine, enesega maksmine, teised tulevad enne teda. Suur ja väike laps elavad – pahana avaldumise – hirmus.

Mitte ükski laps ei taha olla oma vanemate vastu paha – omada oskust muuta neid koletisteks. Laps usub, et tema on süüdi – tema võttis vastutuse, sest tema on oma vanema tunde autor. Vanem oli see, kes andis vastutuse lapsele, kui tegi nii, et tollel oleks halb olla. Vanem karistas last oma tunde eest – vanema lahenduseks oli lapse jõuga vaigistamine/ tema ise olemise elimineerimine, sest kui laps lõpetab, siis lõppeb jama ka vanema sees.

Inimene ei püüa vaigistada tormlevat merd ega piisa temast, et meri maruliseks võluda – see ei ole tema võimuses, kuid teise inimese lainetama löömine näib olevat talle jõukohane oskus. Inimese tundemerelained on tema enese valik ja töö, kuid - „Mina ei ole Sinu tunde autor.” Inimene ei ole halb, kui teine reageerib temale nii, et teda on halb kogeda. Inimene ei ole see halb inimene, kui tema ei taha seda, mida teine tahab või tahab seda, mida teine ei taha. Inimene ei ole vastutav – teine valis olemise, sõnad ja teod enese pärast – vastus on tema sees – vastus on tema ise. Teine teeb, sest see on tema – tema ise valib samasuguse olemise ka siis, kui ei olda koos.

Enesele märkamatult võetakse, vastutuse teisele veeretamise, mäng vastu. Mängu vastuvõtja usub täiesti tõeselt, et teine valis teo, olemise ja sõnad – tema pärast – oldi loojad– teise tunde autorid. Kui tunne, mis välja võluti, oli paha, siis järelikult on inimene, kes armastusest sündinud – paha. See, kelle Maailm toob ja loob tõestusi, pahana olemise kohta, kannab süüdlasena karistust, kuid soovib olla ohver, sest senikaua, kuni keegi teine on süüdi, ei tule inimesel tegeleda iseendaga.

Vaata oma enese lugu – tee see ümber – vaheta vaatenurka. On võimalus võtta lugu loona – teine teeb ja on, et näeksid ja saaksid osa – võimalus vaadata kõrvalt – jah, teeb minu pärast ja minu jaoks, kuid ei isiklikult võtmiseks, vaid võimalusega teadlikult vaadata enese lugu ettemängitud loo taga - enese sees.

Marianne

16.12.2022.a

Enese ebaõiglane elu

 

Kuna tundub ja on ka teada tõde, et erinevatel asjadel/ olemistel on pooled, siis on Inimeste Maailmas levinult käibel väljend - igavene kurjuse ja headuse vaheline võitlus. On head ja on pahad – on valgus ja pimedus. Kõik, mis olemas, on loodud olema sellisena nagu see on. Valgus peaks päästma ära kurja käest ja juhatama teed headuse poole. Inimene on valguse olend, kes sündinud läbi armastuse. Kuidas saab temast paha? Kuidas ta saab olla paha?

Justkui ei saaks, kuid ikkagi saab. Juba väikesest peale kuuleme enesele öeldavat – Sina oled paha! See on hinnang meie olemisele, tegemisele, puudutusele. Me puudutame oma vanemaid – oleme nende eludes osalised. Meid oodati, kuid ei sageli sellistena nagu me oleme. Vahel meid talutakse, sest meid ei saa ümber vahetada ega ära anda. Meid proovitakse ümber muuta ja teiseks õpetada. Seda tehakse, et meil oleks parem tulevik, kuid ennekõike sellepärast, et meid oleks hea kogeda.

Inimeste keskel kulgevad vastuseta küsimused – Kumb oli enne - kas kana või muna? Kumb õpetada kumba – kas kana muna või muna kana? Enesele valitud õppetunnid – öeldakse, et vanemaid ega lapsi saa valida – saab ikka, saab juba enne, kui inimeste ajas kohtutakse. Tõuseb õigustatud küsimus, et MIKS peaksin ma valima enesele ema, isa või lapse, kes on, kuid ei ole – hea minu vastu? Kuigi sageli ei mõista, et miks ometi, on see enese valik – enese kogemiste tee.

Inimesest saab üsna kiiresti paha, kui teistel on temaga ühes paha elada, olla, kohtuda. „Mina ei tunne ennast hästi - minul on paha olla – teine on paha, sest minul on temaga koos olles paha olla!” Mina ei tunne ennast hästi – tähendab - mina ei tunne ise ennast. Teine on, et õpiksime ise ennast tundma – saame võimaluse õppida, kui teine on olemas ja see õige teine saabki olema – emana, isana, lapsena, vennana, õena.

Me nutame ja tunneme valu, sest enese kogemused tunduvad ebaõiglased – olles ja elades nii nagu me oleme ja elame, kaotame me võimaluse olla selline laps, ema, või isa nagu sooviksime, omada sellist lapsepõlve või vanemaks olemise kogemust nagu see peaks meile kuuluma. Usume, et oleme pahad ja seetõttu kogemas oma elu, kui karistust. Ei ole meil võluvitsakest, mis muudaks enese Maailma – me ei saa muuta oma ema ega isa ega oska ka ise ennast teiseks vahetada.

Lahendust ei näi olevat, sest oli ja on nii nagu oli ja on. Vahel unistame, et pakime asjad kokku ja kolime välja – solvunult laua alla pugemine on samm lahkumineku poole – me ei näe ja meid ei nähta. Vahel soovime, et meie oleksime need, keda vahetati kogemata ära ja see tegu avastatakse ning meil on luba minna sinna kohta, kus saaksime kogeda seda, millest oleme ilma jäänud. Võib-olla elame ilma ühe vanemata ja igatseme tema tulekut – ära päästmist sellest, mida kogeda ei taha.

Salajane võitlus vale vastu. Sisemine protest paha elu ja pahade inimeste vastu – vahel näitame seda välja ja saame karistada või pilke osaliseks – „Sina ei pääse pakku!!! Sina ei tule mind õpetama! Sina ei haugu minule vastu! Sina ei ole keegi! Sina jääd ilma ... ! Sina saad karistada! Sina pead olema tänulik!” Enese väiksuse kogemine – olen, kuid olen väärtusetu - olen vale – olen paha inimene – kui lähedane nimetab, siis võtame osa vastu ja kanname seda, kui enese tõde ja karistust, enesena olemise eest.

Kuidas saab muna õpetada kana, kui kana oli enne ja muna tuli alles aegu hiljem? Aegade kulg justkui põhjendab, et kana on targem ja seega õigem. Kuid muna saab olla õpetaja just sellesama ajalise kogemuse tõttu – teekonnal kogetu on pagasis kaasas ja vajab lahtiarutamiseks tõuget. Vaja on lähedast, kes, oma kohal olemisega, loob tingimused, et inimene avaneks ja avaks ise ennast. 

Kuid, kas me siis võtame toetuse vastu ja vaatame ise ennast - avame ise ennast iseendale? Inimene, olles õrn ja haavatud, vaatab, haavununa, välist tegurit ja nimetab tolle pahaks, sest just tolle inimesega koos olemine tähendab paha tunnet enese sees. Kui seda pimedat metsa ees ei oleks, siis oleks valge - oleks hea olla. Kuid ega pimedus ei kao, kui meie ise ei tee oma sammu(e) pimedasse metsa - lähemale iseendale.

Marianne

15.12.2022.a

Õhku riputatud sõnad

 

Kas mäletad

veel seda hetke,

mil laususin sõnad,

mis õhku jäivad rippuma,

kui Sina vaikimise valisid?

Sõnad jäid õhku,

sest ei olnud kedagi

neid kinnipüüdmas

ega neile vastamas.

Vaikust kohates

jäi mulje,

et mind ei olnud kuulda -

kas olin siis,

kui kala akvaariumis,

kes suud maigutades

mullikesi välja laseb -

sõnu ei ole kuulda.

Mina ei ole see kala

klaasist akvaariumi sees -

tahtsin lõhkuda klaasi,

et ulatuda Sinuni -

teha ennast kuuldavaks,

panna ennast olemas olema -

et kuula mind,

et vaata mind -

ära eira -

ära valikust vali.

Sõnad õhku jäid paigale,

sest vastust ootasin -

need ei olnud olemata,

mina kontakti otsisin,

kuid ei saanud Sinult seda,

mida vajasin -

tähelepanu minule.

Ma ei solvu

ega vihasta -

ma ei võta

seda mängu vastu -

kui Sina ei taha

sõnu kuulda

ega oma vastust anda,

siis mina ei jää

järgmisi sõnu välja ütlema

ega Sinu reageeringut püüdma,

vaid lasen Sinust lahti

ja ise oma otsused teen

ja ise oma lahendused valin.

Mina ei vali tundeid

ega vett vahutama löö -

mina ei ole see kala,

kes akvaariumi sees.

Oma sõnad

välja ütlesin

ja Sina neid kuulsid -

Sina ise oled see,

kes, ennastkaitsva,

klaasist akvaariumi sees -

Sinu avatud suu

tähendaks uppumist

ja seega valid teadlikult

vaikuse – 

vaikimise -

ujudes tunnete sees

ujud Sina 

ära oma tunnete eest.

Marianne

14.12.2022.a

Külakodude hingesoojus

 

Kui vanas ajas

mõned inimesed,

külakorda -

küla taludes käisid,

et süüa saada,

siis tänases ajas

mõned inimesed

külakodudes käivad,

et oma üksildasele hingele 

toidust saada.

Külakodu -

see on täidetud ruum,

kus keegi teine vastutab,

keegi teine arved maksab

ning ruumid korras peab

ja ka söögid valmis teeb.

Mugav on külakoju minna

ja mõned päevad

seal ka kohal olla -

saada olemas olevast osa.

Kaasa võib külakosti võtta,

tasuna pakutava

või õigem oleks öelda

jagatu eest,

kuid ka ise,

kui kingitusena,

võib ja saab –

teiste argipäeva viia sära.

Külas olles,

külalisena olles,

teiste eludes

osaline ollakse.

Enesele tähelepanu saadakse,

keskpunktis asutakse,

sest külalist hoitakse,

sest külalist poputatakse

ja tema meelt lahutatakse,

talle paremad palad

lauale kantakse -

oma temaga jagatakse -

olemas olevaga

külalises tühjust täidetakse,

valusat igatsust leevendatakse -

ole ja saa osa

sellest, mis meil on.

Kui loetud päevad

läbi saavad,

siis välja astutakse -

ust, 

argipäeva ees sulgedes,

uks,

argipäeva avatakse.

Oldi sees -

väljas ollakse -

taas teel,

et minna kohta,

kus ootab ees

enesele kuuluv 

argine päev.

On olemas koht,

kus ase ja pakitud asjad,

see on koht,

mis ei ole kodu -

enese Maailm

elab enese sees -

see võetakse kaasa,

kui võimaluse saabudes,

taas minnakse,

et teiste eludest

ja kodudest osa saada -

olla ja tunda nii 

nagu, olemas olev,

oleks natukene oma.

Marianne

12.12.2022.a

Vajan valena olemist

 

Miks siis,

kui ühes valega

on elada valus

ja jama tihti on majas,

seda ikkagi kasutan

ja ennast või teisi

sellega osutan

või selleks nimetan?

Valet on minule vaja -

valena olemist mina vajan.

Kui on või olen vale,

siis tähendab see,

et mina ei saa.

Kui ei saa,

siis järelikult

mina ei pea.

Sõna PEAB -

märgib seda,

mida mina ei taha.

Seega,

kui mina ei taha,

siis miski või keegi

on kusagil vale -

kui on vale

siis ei saa,

ja järelikult ei pea.

Vale olemine

on pidav põhjendus,

et mitte võtta kanda vastutust

oma teo tagajärgede eest.

Marianne

08.12.2022.a

Mina ei ole õige ega vale - mina olen

 

Maailm oli minu jaoks vale, kui pidin olema julgem või ka tugevam või ka teistsugune, kui olin. Ma ei julgenud minna uude kohta, sest seal võisin olla vale. Ma ei tahtnud ära valida, sest tulemus sai olla vale. Ma ei julgenud enese eest seista, sest tagajärg sai olla vale. Ma ei julgenud enese välimust muuta, sest, erinedes, võisin osutada valeks. Ma ei julgenud küsida, sest tähelepanu võis osutada mind valeks. Mina kartsin tõmmata enesele tähelepanu, sest selle käes oli minu vale olemine näha kõigile.

Olin vale lapsena, õena, sõbrannana, koolikaaslasena, naisena, abikaasana, emana – olid tõestavad kogemused – kehvad sooritused - inetud tulemused – korduvalt kuuldud ja ka ettekujutatud otsused – VALE. Uskusin enese ja Maailma „tõde”. Veeretasin süü enese sõnadele, teole, väljendusele, vaikusele. Tahtsin, et süüdi oleks keegi, kusagil väljas. Olin ise vale ja seda olid ka teised – no kindlasti olid, sest enese sammude tulemused ei saanud olema need, mida oskasin oodata või mis võinuks saada olema.

Kui uskusin enese sees ning ka keegi kusagil ja kunagi väitis, et olin vale, siis vahel pidasin suu, kuid alati tundsin häbi ja kogesin enese väärtusetust – ma nõustusin valena olemisega. Nõustusin, kuid vahel vastu vaidlesin – ma ei tahtnud olla ega valeks jääda. Olin ma vaiki või voolasid minust välja sõnad - olin võtnud vastu mängu ja hüpanud, Vale ning Õige, pendlile kiikuma.

Kuid ega ma tahtnud olla vale, kuigi pidin või väljapääsu ei näinud olevat – Mina tahan olla õige!! – Mina pean suutma olla õige!! Seega, otsisin põhjendusi ja tõestusmaterjali. Kui võimalik, siis alustasin koheselt enese au taastamisega, kuid kui seda ei saanud teha, siis hoidsin lugu enese sees alles ja proovisin anda enesele uue võimaluse – otsisin ja lõin, ka enesele teadmata, kordusi. Võisin tõstatada teema ka aastate pärast ja teha seda ka üha uuesti, kui eelmistel kordadel enese rehabiliteerimine ei õnnestunud.

Kuna ajasin taga õiglust – pidin saama olla õige – siis seni, kuni polnud õige, uskusin end valena olevat. Mina ise uskusin seda ja järelikult olin, sest pidin olema. „Andke mulle uus võimalus, et mina ei peaks olema, vaid saaksin võimaluse muuta omaenese elu!” Elasin kui võlgu, ma ei olnud vaba - olin enese otsuse vang. Soovisin kordust, et muuta otsust, kuid ma ei soovinud otsuse korduvat kinnitust – teadsin, et ma ei tohtinud eksida ega saada paljastatud - mina pidin õnnestuma.

Vaatasin tagasi ja otsisin minevikust väljapääsu, proovisin erinevaid lahendusi, mõtlesin käike ette - kontrollisin ise ennast ja püüdsin kontrollida Maailma. Mina vajasin tähelepanu, vajasin silmi, mis näeksid mind õigena ja seda peeglit, mis peegeldaks mind tagasi kõigile ja pidevalt, et ehk, siis usuksin isegi. Kuid kartsin ja seega vältisin tähelepanu – minu peegeldus ei saanud olla ju õige.

Kandsin ise ennast kaasas, kui koormat – olin enese elu ja aja lugude vang – tulin tagasi, et korrata – minna edasi õigena. Mina ise ei lasknud lahti – lõin mälusse jälgi - astusin lavadele ja otsisin partnereid, kes võtaksid vale olemise enese kanda või taastaksid minu süütuse. Mängisin, mängisin üha uuesti, teise tulemuse nimel, kuid kui ma olin üks, siis sain olla ka teine. Sain olla nii õigena kui ka valena.

Vale olemine on pilt, mille tahtsin mälust kustutada, kuid ma ei saanud/ tahtnud seda teha enese sees, vaid väljas pool mind ennast – anda enesele võimalus näha väljas, et suuta mäletada sees – vajasin tunnistajat. Kuid, uskudes, ma ei saanud, nähes ka õiget peegeldust, muuta otsust enese sees. Uskumine tähendas kurba kordust. Korduv vale kogemus tähendas, et Maailm oli ebaõiglane koht – olin ohver, sest mina ei saanud teisiti kogeda - minu jaoks ei olnud teistsugust kogemust olemas – mina olin selle kaotanud.

Olin selle kaotanud, sest loo kordus tähendas sama tulemust – vastas poolel kiikuja oli olnud õige ja tema ei tahtnud sellest tulemusest loobuda. Minu õigena või minu jaoks õige olemine oleks tema jaoks tähendanud valeks jäämist – enese jaoks valet kogemust. Teises peitus võti ja saatus. Me mõlemad olime pendlil ja hirm, valena olemise ees, sundis vajadusel astuma vastu ja otsima võimalusi, kuidas suuta saavutada või mitte kaotada õigena olemise poolt.

Olemine vastas pooltel tähendas, et andsime hoogu juurde – astumata maha, me kiikusime edasi ja kui üks meist astuski maha, siis jäi teine ootama lahkujat tagasi või otsima vastaspoolele kiikujat, kellega lugu edasi mängida. Me vajasime teineteist. Pendlil kiikuja pidi suutma tõestada enese õigust – õigena olemist – seda tuli teha ka sellel, kes oli jäänud õigeks – tema ei tohtinud kaotada algset otsust, sest see pidi tagama valena olijale karistuse.

Huvitavaks läks vastasseis, aga siis, kui mõlemad uskusid end õigetena olevat. Teise olemas olemine sundis olema mõlemat valena. Teine oli vale, kui mina pidin, et tema saaks oma õiguse, olema, tema pärast, enese vastu vale – mina ei saanud olla vaba. Olime pendlil, sest olime ennast ühte sidunud - mõlemad kartsid kogeda kaotust.

Vale ja õigena olemine tähendab, et tegu on enesele hinnangu andmisega – kohtu mõistmisega enese üle ja otsust langetades, enese valena või õigena, olema määramisega. Mina olen ... – see ei tähenda õigena ega valena olemist – need on huvitavad vastas vaatenurgad, erinevate mätaste otsast tehtud tõlgendused, ka tahtmised/ vajadused, et teine oleks vale ja see on pidama pidav enesekaitse – valikud, mis takistavad inimesi muutmast oma otsuseid. Olemine õigena või valena on tõestamatu ega seda saagi ära tõestada, sest oli tegu ja tagajärg – oli kogemus, mida ei taheta vastu võtta. Ka alguse õige on see, kes ei taha oma kogemust vastu võtta – karistus või karistusest ilmajäämine ei ole olnud piisav, et ise ennast mälestusest vabastada.

Mina ise olen valinud enesele olemised ehk erinevad tunded. Valisin tunded, millegi katmiseks/ peitmiseks, valisin neid enese kaitseks. Valisin tundeid, millega võitlesin teise tunde vastu, kui ma ei tahtnud kogeda seda, et pidin olema kinni ühes olemises ega saanud vabaks. Siinkohal oli tegu enese kogemisega – Tundeminana, Mina Ise, olemisega.

Ma ei võitle enam vastu - ei vali mängu, vaid võtan vastu oma kogemuse - nii saab lugu, loa, olla ja minna - vabastan ise ennast - ei ole õiget ega valet, ei ole süüd ega karistust, ei ole häbi ega hirmu. Kogemus ei tähenda kaotust, vaid ühte võimalust kogeda, kuidas on, kui valida oma valik. Enese teo eest, vastutust võttes, maksan selle hinna, mis see mulle maksma läks ja ma ei võta vastutust teise tunnete eest - mina ei ole nende autor.

Marianne

07.12.2022.a

Sisalikku päästab saba - inimest uskumine

Kuidas olla see, kes ma ei ole – kuidas olla õige, kui ma olen vale. Inimese kiireim ja kõige pikaajalisem õppetund on – Mina olen vale. Loomulikult ollaksegi – faktid ja kinnitavad sõnad toetavad seda uskumust, sest kui oleks oldud õige, siis ei oleks ega poleks või ei tuleks.

Kui võtta aega ja panna ise ennast tähele – kui tulemus on käes, tagajärg näha ja kogeda, siis mõte oli juba enne seda lipsanud kõndima vanale rajale – toimus, juhtus, ebaõnnestus, sest oli oldud vale. Kui ka ei sõnastatud, enese valena olemist, siis oli see vale keegi teine – kuid midagi või keegi oli kindlasti vale, sest muidu ei oleks ju.

Inimene otsib lahendust, kuidas olla õige. Mõni käib kirikus ja palub pattude pärast andeks ning ootab juhatust – õige tee kätte näitamist. Mõni sülitab üle õla ja kasutab vanarahvatarkusi – need peaksid hoidma ree tee peal. Mõni poetab kristalle tasku või lükib paelale – need toetavad olemist - õigel moel olemist. Kaardid võetakse appi, eneseabiraamatud töötatakse läbi, google jagab kuhjaga tarkusi, sõpru kuulatakse ja vanemaid välditakse, kuid võib ka vastupidi. Iseenese tarkust ja uhkust pannakse proovile. Eesmärk pühitseb abinõu – on suur soov olla õige – kogeda ise ennast, enese jaoks, sobivana.

Inimeste Maailm on täis erinevaid valesid – on valgeid ja on ka musti valesid, kuid värvil ja põhjusel ei ole vahet, kui tegu on valedega – valede sõnade, tegude või valena olemistega. Valed on kui ämblikuvõrk, millest ei pääse välja, sest alati ei ole teada, kes või mis ja miks päriselt õige või tegelikult vale on. Maailm on, kuid milline või miks see tegelikult on või ei ole – ei tea. Inimene on, kuid milline või miks tema ise tegelikult on või ei ole – õigeid vastuseid ei tea.

Vale ei ole tõene pilt, sõnad, olemine, tegu. Vale ei ole õige. Kuid see, mis või kes või kuidas on vale või õige, oleneb ju sellest, kust ja kuidas vaadata. Valed sõnad ei pea, valed teod petavad - päevavalgele tõusnud valed tõmbavad kui vaiba jalge alt – pind, mis oli, kadus ära. Valena olemine tähendab valet tulemust, ebameeldivaid tagajärgi. Kui oli või on vale, siis, mis on õige? Kõik tuleb ümber hinnata – uus pidav pind luua. Enese olukord kindlustada ja vale või valetaja, paljastades, tähistada – vale Dmitri tuleb päevavalgele tirida.

Valed olemised, tegemised, väljendused tähistatakse – neile pannakse, otsusega, pitser peale - See või see või too on minu jaoks vale. Kuid, mida see valeks pidamine, valena olemine tähendab? See tähendab võimalikku ohtu – teadmist ja märguannet, et tuleb ennetada - reageerida juba ette ja/ või vastu. Valena olemine tähendab, et on ebamugav, kohati takistust, vastukarva paid. Vabalt voolamine sai häiritud, sest reageeriti – võeti isiklikult. Jäädi paigale – peatati ise ennast. Lülitati ennast ümber või käima. Takistati ise ennast. Keelati ise ennast. Tõugati ise ennast.

Lahatakse Maailma, arvustatakse teisi, sest teiste olemine justkui takistab – olemast õige iseendana. Teised ei ole turvalised. Nemad ei ole Mina. Nendega, kes valed, ei saa koos luua Meie-t ehk laiendada oma Mina, sest need teised arvestavad, vaid iseendaga. Seega peab, mingil moel, suutma teist mõjutada nii, et too enam ei teeks. Sõnad, kasvõi ainult iseendas või turvalises kauguses või teisel pool ekraane või ekraanidele trükituna, justkui suudaksid toetada ise ennast - mõjutada teist mitte olema, mitte tegema, vaid sundima toda olema õige – ei tolle enese jaoks, vaid sõnadega sõdija moodi. Lugusid võetakse isiklikult ka siis, kui oldi vale selle vastu või pihta, kellega on võimalik ennast samastada.

Kui teine on valeks mõistetud, siis lastakse temast lahti – enese kaitsmiseks peab saama, sõnade või teoga, ise ennast valest ära eraldada, sest kardetakse, et vale teeb veel. Ei taheta usaldada ega uskuda, sest jäätatud pinna paksus ei ole teada. Kui kardetakse ette, siis on iga hirmutav hetk, kui kukkumine kuristikku, mida ei ole, kuid ometi kogetakse.

Alati ei ole ega saa teised olla valed, sest inimene, täiesti tõsiselt, usub enese sees - Mina olen või olen olnud vale. Enese nimetamine tähendab, et inimene on pidanud kogema enese jaoks valet tunnet – ise ennast valena – olema soovimatu tunne – see tähendab – vale Mina.

See, kes on korra olnud vale, see usubki end jäävat valeks, sest tema teab, et hetk, mis määras olema, möödus ja temale ei jäänud võimalust tunda ennast hästi – olla õigena. Ta oli vale ja seega jäi valeks. Möödunud hetk on möödunud, kuid tema ei saanud ega saa ennast ära muuta – õigeks teha, parandada. See teadmine on jälg mälus – oldi vale, järelikult jäädi valeks, kuid inimene ei taha vale olla. Inimene tahab olla parim Mina – tunda ennast hästi ja õigena.

On hirm, et kordutakse. On hirm, et jäädaksegi olema. Kogetakse kordusi, kus ollaksegi – valena. Kuna minevikku muuta ei saa, siis ei saada ennast ümber vahetada või teha. Just selle tõttu hüljatakse, põlatakse, peidetakse ise ennast – vale ei tohi korduda. Otsitakse uut kohta, uut algust, võimalust olla puhas leht, raiutakse sabasid läbi – püütakse anda enesele seda aega ja kohta, kus veel ei ole oldud - valena.

Võib ja saab minna – olla uus, uues kohas ja ajas, kuid kaasas käib hirmu-, süü- ja häbitunne – enese kunagise teo tagajärjed on põhjus, miks enese varjust välja ei saa astuda. Iseenda eest ära põgeneda ei saa – inimene ise mõistab enese üle kohut – inimene ise kahetseb oma patte. Ei ole vaja pappe ega preestreid – see Jeesus – Jumala poeg, kes on tõstetud altari kohale, ei ole keegi kõrgem, kusagilt ammusest ajast – see on inimene – nii nagu kõik inimesed – see seal on meie eneste võimalus ja elu. Ei pea istuma kirikus ja, paludes andeks, ootama andestust – pattude kustutust – patud, millest jutlustatakse ja mida üles tähendatakse, on saadetud sõnumist – VALE olemine, VALED teod, VALED mõtted, VALED väljendused, VALED valikud.

See seal, kullatud kuplite ja erinevalt tõlgendatud sõnade taustal ning rekvisiitide all, on kirev enesepettuse Maailm, mis püsib uskujate õlgadel ja kõrvasosistatud sõnadel. Ei pea vastu võtma jumalariiki, vaid võtma vastutuse enese tegude eest – õppetunnid ei tähenda vigade ridu või valena olemiste plejaadi – õppetund on õppimise koht – võimalused, kuidas on võimalik ja nende võimaluste vahel valimine – erinevad uksed, erinevad teed, erinevad kogemused – Sa ei tea, kui ei ole proovinud, kuidas on, kui valid ... ja kui valid, siis saad teada – saad kogemuse.

Seni, kuni usud valede võrku, koged kaotusi – enese kaotusi, kui oled valinud – kui kaotad, siis see tähendab, et tulemus on vale ja keegi peab olema süüdi – keegi oli vale. Vale toodab vale kordust – vale kasvab, sest keegi ei taha olla süüdi ega võtta vastutust – keegi ei taha saada ristilöödud ega kanda okaskrooni, ka siis, kui talle lubatakse ülestõusmine – enne seda tuleks ju kanda oma risti Kolgata mäele ja kogeda – saada kogemus, kuidas on, kui on valus hinges või kehal.

Inimene on mugav ja habras, ta ei taha kogeda valu ega hirmu ega ebaõiglust ega oma surma. Surm tähendab põrgut – tagasivaadet ja kohtumõistmist ja põlemist pattude pärast. Põrgu on hirmu sünonüüm – enese kogemus, kui ei ole julgust, et astuda sisse, et astuda läbi – fööniks põleb tuhaks, et sündida taas iseendana, justkui uuena, kuid tegelikult sellena, kellel on kaasa kõik eelnev ja ees kõik see, mis tuleb.

Marianne

03.12.2022.a

Rikutud peeglid

 

Vahel ma igatsen, ootan, vajan – sõnu. Tahan kuulda seda, mis toetaks, tunnustaks, mõistaks, märkaks, lohutaks. Kuid, kui ei kuule neid - selle hetke õigeid sõnu - siis olen rahulolematu, õnnetu, kurb, vihane, häbistatud, tunnen ise ennast ebaõiglaselt kohelduna, väärtusetuna – tunnen end valena.

Olen valena, kui teine või teised ei peegelda mind, minu jaoks, õigena tagasi. On nõutus ja abitus - olin ju, kuid MIKS ei taheta näidata? Olen ju, kuid MIKS ei taheta märgata? Oleksin ju, kuid MIKS ei taheta toetada?

Vajan positiivsust – rohkem, kui on. Vajamineva puudus ja õige ära jäämine tähendab negatiivsust – olen vale - kõlab otsus enese sees – ja halb olemine suureneb. On hirm, et jäängi iseendana puudu. On hirm, et kuigi ise tunnen endas, et see ei ole mina, keda mulle näidatakse, siis usun enese tunnet petvat. Seega, vajan kinnitust - peegel peab peegeldama tagasi, siis olen õigeks mõistetud.

Kui, siis öeldaksegi head, toetavat, tunnustavat – tehakse sõnadega pai – siis need sõnad ei täida, tunne ei jää kestma, sest see, kes kord on nimetatud valeks – see vajab hea pidevat kordust, selle üha suuremat kogust - ta kardab enese valena paljastumist.

Mina ei taha olla vale – see ei ole Mina, kuid kuna Maailm määras mind valeks, siis otsin peeglit, mis tunnistaks õigeks. Ma ei mäleta, et see olin mina ise, kes ise ennast, aegu tagasi, valeks olema nimetas.

Marianne

02.12.2022.a

Ebaõnnega õnnistatud suhted

 

On suhteid, mis võiksid olla heade suhetena olemas – võiksid küll, kuid need ei ole, sest need ei toimi. Mingi ebakõla on sees – kunagine tegu püsib meeles või sünnib olevas mingi kokkupõrge – teineteise vahel või ka enese sees – on tundetõus, mis segab harmoonia sündi.

Ei ole nii, et ei tahakski, vaid ei taha, sest ei tule välja. Kõrvalt vaadates on näha, kuidas enesel teistega või teisel, teisal, õnnestub – kuid kahel ühes on jama. Lõpuks jõuab asi selleni, et võiks küll, kuid see kõlab pigem sundusena – et peab – ja selle vormi vastu tõuseb trots – seega ei taha. Ei taha, sest ei ole hea kogeda iseennast ega teist, ühes olevatena.

Ühes olles puudub turvatunne. Jalg proovib pinda, mis on sama külm ja kõle, kui jäätunud järve või merevesi – jää pidav tugevus on teadmata suurus. Sõnad püsivad pikalt keelel, et järele proovida nende õigust ja maitset – ette vaatamine, et need ei oleks valed või okkalised või kibedad või mitmeti tõlgendatavad. Pilk ei tohi reeta enese tundeid – päris iseennast. Ei tohi välja näidata enese hirmu, lootust, alistumist, viha või ükskõiksust.

Kunagi sai tehtud otsus – ei toimi – seda otsust ei ole ümber vaadatud – see püsib. Võiks ju lugeda teema, kui mõttetu jama, lõppenuks, kuid taas tõstab keegi loo üles, kui tuletab meelde – seotuna ollakse seotud ka siis, kui seotus ei näi ühendavat ühte.

Suhet ei remondita ega seata seda kindlale alusele, sest ise ennast on veendud – seda ei ole vaja – ilma selleta on parem, rahulikum ja turvalisem – seda kindlasti, sest sel moel kaitstakse ise ennast tunnete eest, mis peidus enese sees.

Usutakse, et oskamine on tahtmises kinni. Seega ei jagata ennast sellega, kes ei tahtnud või ei taha või ei osanud või ei oska hoida. Hoitakse ise ennast eemale ja iseendale. Vahel, kohtudes, ollakse näilised - kikivarvul ja eemal olevatena – vaadatakse üksteise tundetuid maske – ise ennast hoitakse varjus. Et miski ei oleks vale ning, et ei avataks ennast – andmist ega vastu võtmist ei ole. Pole vahet, kas olla või mitte olla – puudutust tuleb vältida, sest see ei ole oodatud.

Keegi, kuigi võiks ju, ei tee muudatust, sest ei pea seda tegema – justkui oleks ja saaks olla see üksainus asi, millega ühel nõul olla – ei taha. Ei taheta, sest ei teata, mis aitaks ja seega võiks ju loo jättagi, kuid siin on üks aga – ei saa jätta, kuna vahelt tuleb kogeda ise ennast, kui kuuldakse või nähakse, et ollakse ühe Maailma sees olemas ja on võimalik ka teisiti. 

Kui lugu kestab ega lahene, siis järelikult on miski valesti - on endiselt midagi, mida ei ole õnnestunud õigeks muuta, õigeks parandada, õigeks paluda, õigeks maksta, õigeks karistada ... . Vale tähendab enese pettumist - enese petmist - enese peitmist - enese vastu võtmisest keeldumist ...

Marianne

01.12.2022.a

Ühe teekonna lõpusõnad

 

millalgi 2022 sügise hakul

Meie tähendab mingi ühise nimetaja alusel kokkuliidetud erinevaid inimesi. Elu ei ole ideaalmaastik, kus kõik saavad võimaluse anda ühisesse parima osa iseendast – olla iseendana vastuvõetud Meie sisse. Sauvo ei tähenda ühtehoidvat Meie-t, vaid ühe kirikuküla ja valla nime. Päris elu, Sauvos, on iga inimese kogemus – erinev kogemus. See, mis ja kuidas on ühel, ei ole sama teisel.

Kasutasin alguses julgesti sõnapaari Meie Sauvo – see on see, mis meid, siin elavaid, kokku ühendab. Hiljem mõistsin, et tagataustal peitis ennast hirm – kui omad söövad ja eiravad omi, mis siis minust – välisest võõrast rääkida. Olemas olevate ja kasutust leidvate kriteeriumide järgi ei saa minust mitte kunagi OMA – Sauvolast. Elu näitas, et ka päris omad ei ole omad, kui nad ei kuulu õigesse sahtlisse.

Minu loomuses on valmisolek tegutseda, lahendada ettetulevaid teemasid selle asemel, et kaasakurta, kui halvasti või valesti asjad on ja kiita takka, et KEEGI peaks midagi ettevõtma. Võtsin inimeste sõnu tõsiselt ja astusin ette, et päriselt tegutseda – teha ära, jõuda tulemuseni. Nii kujuneski, et tegin ühte ja teist. Esimesest sammust sai teine, millele järgnesid järgmised. Loov kõnd oli loomulik kasvamine, sest alustades viis tee üha edasi.

Soovisin, et Meie teeksime Meile. Või no nii sain ma aru, et inimesed, tahtes muutusi, annavad osa endast tulemuse nimel. Luues luuakse ka iseendale. Kui rääkijaid ja laikijaid oli enam kui mõni, siis koos tegijate arv kahanes olematuks. Tegin ise ja kasutasin oma pere tuge ning küsisin konkreetset abi, mida vahel sain, kuid alati mitte. Tegin täpselt nii kaua ja nii palju, kui iseendast piisas. Ühel hetkel tuli sein ette – minust endast jäi väheseks – ainult minu enese jõud ja tahe ei suutnud lugusid edasi viia. Vastuseid ei tulnud ja toetust ei olnud – seisin üksinda.

Kui enam ei saanud väljas, siis tegin sees. Kasvasin edasi ja avastasin uut iseendas. Võtan siit kaasa teadmise, et olen julge, sihikindel, loov ja tegus. Mõistsin, et selle jaoks, mida soovin teha ja kuidas elada, ei pea ma jääma Sauvosse. Enese väljendamiseks ja loomiseks ei pea ma siia jääma. Siin tuleks astuda sahtlisse või ka mitmesse – olema lahterdatud.

Jep, Sauvo on kast, kust inimesed on jaotunud/ jaotatud sahtlitesse. Justkui India, kus kastid määravad inimese tee. Kast tähendab võrdusmärki inimesega. Kastist väljas olemine on anomaalia ja muudab inimese olematuks ja üle olevaks.

Peale kolme aastat kirikukülas ja ära tehtud tegude rida, ei saanud minust oma. Seega valisin(me) astuda edasi sinna, kus on OMA südame hääl. Koht ei jää tühjaks ja asendamatuid ei ole – elu läheb edasi. Tegelikult tuleb ju aitäh öelda, et te mind kinni ei hoidnud – nii saan ma olla vaba oma valikutes.

💬

Ühel hetkel voolasid need sõnad, siin, minust välja – tahtsin öelda välja selle, mida enese sees kandsin. Arvasin, et lasen loo lendu siis, kui ära lähen. Et kirjutan taas nii nagu tegin seda varem. Kuid, kui aeg jõudis lähemale ja oleksin võinud loo ära tõlkida, et panna see FB seinale lugemiseks, siis ma enam ei tahtnud seda teha. Ma ei näinud enam inimesi, kellele kirjutada – veel enne, kui ma olin päriselt läinud ära, elasin ja olin ma tegelikult nii nagu oleksingi juba läinud – ma ei olnud enam osa ega Meie Sauvo.

Veel enne, ära kolimist, tuli mul nn enese pärandile leida hoidjad. Turupuu kohta küsisin seltsilt, kes turuga seonduvat organiseerib – nemad võtsid puu enese hoole alla. Pinkidega niisama kergelt ei läinud. Kui kord sai, pinkide paigaldamise jaoks, vallast luba küsitud, siis andsin lubaduse, et pinkidega seonduv ei ole üheski punktis valla teema. Seega oli vaja leida see keegi või need, kes vaataksid üle, hoiaksid korras ja niidaksid rohu. Küsisin otse kohalikult spordiseltsilt – sealt ei tulnud vastustki. Küsisin avalikult Sauvo Fb grupilt – vastu tuli näputäis pöidlaid ja mõni tänav ning äraminekut mainiv kommentaar. Kuid ei astunud ette see Keegi, kes olekski teinud ära.

Kunagi taheti, räägiti ja asi jäeti. Tegin rohkem, kui ära ja inimesed tänasid ning kasutasid. Arvasin, et ka edasine saatus on neile oluline, kuid ei olnud. Kui oleksin sõna sõnalt oma lubadust täitnud, siis oleksin pidanud pingid ära viima. Mõtlesin, et annan need neile, kellele pühendatud said. Kuid pingid jäid, sest oli idee ja see lahendas olukorra. Meie maja uued omanikud – kahekümne ja kolmekümne vahel olevad naine ja mees – nõustusid jätkama meie alustatut.

Andsin Fb -s teada, et kus leiduvad need Keegi-d, kes teevad vajadusel ära. Vastu tuli pöidlate meri ja kiitus, et asi ja vägi on MAJAS – see tõik seletab paljutki .... Sealne maja jäi seljataha - edasine näitab, milline on minu tee ja toimetused siin, kus elan-olen või kõikjal seal, kus kõnnin.

Marianne

29.11 2022.a