Ei ole kerge olla inimene

 

Inimene saab tulles enesele nime ja tema algust tähistavad numbrid, millest saab lugeda tee pikkust – selle inimesena kõnnitud aega. Ei ole kerge ülesanne olla inimene. Tulla ja olla ning elada kõige selle keskel ja kõigega ühes, mis parajasti on ja tuleb. Olla ja kokkupuutudes elada oma igapäevast elu koos inimestega, kes samas ajas tulevad, on ja lähevad. Tulevad ja toovad iseennast kaasa, on ühes endaga ja minnes viivad enese ära.

Kui oma alguses on inimene võitmatu, sest kõik tundub võimalik olevat – seni, kuni on aega, on võimalus, et leidub võimalus. Kuid siis jääb aeg aeglasemaks, see on ja ei kao – võimalusi ei näi enam leiduvat. On teadmine, et teekond saab otsa – see aeg on kättejõudmas, kuid teadmata on kui kaua või palju veel, mis mahub ja mille jaoks ei jätku enam aega. Mööduv on kadunud kiiresti. Ühes kehaga väsib vaim, sest tee lõppedes on keha, kui skafandri võimed vähenenud ja ressursid tunduvad ülekulutatud olevat. On nii nagu on ja inimene lihtsalt ei jaksa enam oma elu elada. Enese, elu sees, hoidmine võtab jõudu ja Maailma ning iseendaga seonduvat on korraga liiga palju.

Milleks kõik see, kui enam ei ole vaja, sest enam ei ole vaja. Kui ainuke ülesanne, millega toime peab tulema on enese toimimas hoidmine ja ka sellest võib ükskord saada ületamatu raskus, sest ise enam ei jaksa, oska ega saa. Inimeste Maailmas leidub lahendus – leidub kohti, kus olla, kus lubatakse olla ja hoitakse väsinud inimest senikaua, kuni aeg tiksub lõpuni ja saabub see hetk, millest saavad tema teed lõpetavad numbrid. Saab tõdeda – siis sündis – seni kõndis – siis lahkus.

Algul tundub, et lahkujast jääb maha tühik - justkui oleks keegi ühe hamba naeratusest välja tõmmanud. See on valus, kui kohale jõuab tõdemus ja on vale, sest olevat ei saa tagasi muuta. Tasapisi astuvad, igas järgnevas päevas, inimesega ühes harjumus ja nukrus – oli, enam ei ole. Liiv vajus sõrmede vahelt ja tuul viis selle kaasa. Inimesest jäävad elusate jälgedena maha mälestused, nende inimeste poolt enesesse salvestatud piltide ja lugudena, kes olid ühes ja kõndisid kõrvu. Nendes mälestustes inimene elab edasi. Asjad, millega ühes oldi, jäävad seisma ja teiste kätes räägivad edasi uute omanike lugu.

Ei ole kerge olla inimene, sest, kogu numbrite vahele jääv, aeg on oma aja erinev kogemine. Erinev kogemine, olemine ja tundmine – oma elu elamine, mis vahel paistab olevat lõpmatu – kui veel ei saa ja ka siis, kui enam ei saa. Aeg on see, mida keegi ei saa peatada ega sellega ühes sündinut olematuks teha. Aeg – inimesena elatud aeg. Inimesele on antud aega tulla, et olla ja ära minna. Oma lugu lõpetades jätta seljataha numbrid, nimi ja veel ehedatena olevad mälestused, mis kuluvad aja sees, neid sirvivate inimeste mäludes, erinevaks sellest, mis ja kuidas kõik oli. Mälestustesse jäävad lüngad, väljaunustatud hetked. Ajas kasvab unustusesammal, mis tasapisi katab, kui kustutades olnu - ära olnu. Ei ole kerge see ülesanne olla inimene.

Marianne

17.05.2021.a