laupäev, 15. mai 2021

Enese poolt valitud paha meel

 


Miks tagasivaadates,

just selles hetkes,

mil olnu on möödas

ja täideviidud

tulemus on käes,

tõuseb kellegi teise

kiitvaid sõnu kuuldes,

tolle teise vastu

jonn ja viha.


See on solvumine,

enese haprus ja kaitsmine -

kui see,

too teine,

oleks olemas olnud

ja käe ulatanud

selles hetkes,

kui vajasid toetust,

igatsesid hoidmist,

siis ei oleks

raskel hetkel

tundnud hirmu

ega lootusetust.


Selle teise

puudutuse puudus

oleks aidanud

enese hirmust üle.

Nüüd tolle teise sõnad

ära olnud aja avavad,

alles hoitud tunded

pinnale tõstavad -

„Sina ei hoidnud,

mina tundsin!”


Sellel hetkel

ei tunne rõõmu ega uhkust

enese sammude üle,

vaid oma tunnet,

mis veel läbi tundmata.


Oli olnud hirm

olla üksinda,

ise valida

ja astuda –

„Mina ei õnnestu,

tee jääb pooleli.”


Kuid, kuidas muidu

teada saanuks,

kuidas on,

kui teed ja valid,

oled ja proovid,

täpselt iseendana

oma sammud astud?

Ometi tahad,

et too teine,

end süüdi tunneks.


Teise rõõm

ja kiitvad sõnad

hirmu äratavad -

teine tahab seda,

mis on enese

kõnnitud tee,

võtta endale,

saada osa -

tal ei ole selleks õigust,

sest teda polnud kohal.


Mida valid mäletada,

kas seda, mis oli

ja mida ei olnud,

või seda, mis sai

ja nüüd olemas on?

Kas võtad vastu

teise ulatatud käe

ja ise enese üle

siirast rõõmu tunned?


Marianne

15.05.2021.a

Kommentaare ei ole: