Miks tagasivaadates,
just selles hetkes,
mil olnu on möödas
ja täideviidud
tulemus on käes,
tõuseb kellegi teise
kiitvaid sõnu kuuldes,
tolle teise vastu
jonn ja viha.
See on solvumine,
enese haprus ja kaitsmine -
kui see,
too teine,
oleks olemas olnud
ja käe ulatanud
selles hetkes,
kui vajasid toetust,
igatsesid hoidmist,
siis ei oleks
raskel hetkel
tundnud hirmu
ega lootusetust.
Selle teise
puudutuse puudus
oleks aidanud
enese hirmust üle.
Nüüd tolle teise sõnad
ära olnud aja avavad,
alles hoitud tunded
pinnale tõstavad -
„Sina ei hoidnud,
mina tundsin!”
Sellel hetkel
ei tunne rõõmu ega uhkust
enese sammude üle,
vaid oma tunnet,
mis veel läbi tundmata.
Oli olnud hirm
olla üksinda,
ise valida
ja astuda –
„Mina ei õnnestu,
tee jääb pooleli.”
Kuid, kuidas muidu
teada saanuks,
kuidas on,
kui teed ja valid,
oled ja proovid,
täpselt iseendana
oma sammud astud?
Ometi tahad,
et too teine,
end süüdi tunneks.
Teise rõõm
ja kiitvad sõnad
hirmu äratavad -
teine tahab seda,
mis on enese
kõnnitud tee,
võtta endale,
saada osa -
tal ei ole selleks õigust,
sest teda polnud kohal.
Mida valid mäletada,
kas seda, mis oli
ja mida ei olnud,
või seda, mis sai
ja nüüd olemas on?
Kas võtad vastu
teise ulatatud käe
ja ise enese üle
siirast rõõmu tunned?
Marianne
15.05.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar