Ootame ja vajame enesele kaitset neil hetkedel, mil oleme abitud, õrnad ja haavatavad. Ootame ja vajame enesele toetust neil hetkedel, mil oleme lootuse kaotanud, hirmul ja segaduses. Kaitseme ise ennast, valime erinevaid tehnikaid, amulette ja sõnu – kanname, kasutame ja usume, et saame abi, toetust ja oleme tugevad, sest meil on olemas see, mida oma uskumise kinnituseks vajame.
Kuid ometi kaitseme me ennast ka oma kaitsjate eest. Valime eemale hoida kõik võõra ja nähtamatu, sest see hirmutab oma teadmatuse ja eelarvamustega – tundmatu väline jõud võib olla ohtlik. Ise ennast kaitstes hoiame ka kaitsvad jõud eemal. See ei ulatu meieni, sest oleme ennast sulgenud ja välise välja jätnud. Ei ole vahet, kes või miks soovib meieni ulatuda, ta ei saa seda teha, sest meil on suured ja tugevad enesekaitsemüürid ümber.
Mõtle selle peale, mille ja kelle eest Sina iseennast kaitsta soovid ja kas ka tegelikkuses kõiki oma erinevaid tehnikaid, abivahendeid ja sõnu vajad. Mõtle selle peale, kuidas küsida just seda toetust, sellist saatmist ja vajalikku hoidmist, mida ka tegelikult vajab läheb. Ja kui küsid, siis lubab enesel see ka vastu võtta ja pea meeles tänada. Konkreetsel hetkel öelduna - „Palun kaitset” „Võtan kaitse tänulikkusega vastu” „Tänan hoidmise ja toetuse eest” ....
Marianne
29.05.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar