Taas sõudsin uhkelt end mutta kinni ega mõistnud iseennast – väga halb oli Mina olla. Olid segased tunded – ei leidnud olemisele õiget nime ega tähendust. Siis saabus tundevaikus nn depressioon – enese tasalülitus ja ootus. Mida ja miks ootasin? Milline oli see märk, mis lõpetanuks valitud olemise? Otsisin teed, enda tundena olemisest, välja, otsisin enese seest – vajasin toetust.
Mina ei tahtnud seda, mis oli, sest ei olnud seda, mida vajasin. Sain aru, et ootasin tuge iseendale – sellele iseendale, mis oli selles, mida tegin. Vajasin sellist tuge, et see, kellelt toetust küsisin, hoiaks oma osa nii, et mina ei peaks teda tagant sudima, lugu meelde tuletama ega paluma. Mõistsin, et olin tundnud ennast ohvrina, kui ühise tulemuse jaoks oli küsimine, kui enese jaoks palumine ja seega iseendale energiavõla loomine.
Tundsin, et inimesed andsid vajaliku vastumeelsena ning teenena ja seega olin võlgu. Järelikult pidin suutma olla niisugune, et vajaminev antaks hea meelega ja kohe – mina pidin suutma olla seda väärt – maksma iseendaga. Kuid ma ei tahtnud ju päris endale, kuigi vajasin endale, et luua. Tahtsin luua nii nagu nägin tulemust, kui kõndides ja nähes võimalusi, tundsin soovi kõndida just sellel teel, kus sain luua enamat. Sain luua sellest, mis oli olemas. Sellest, mis oli enesel ja/ või teiste poolt ulatati. Teel olid lüngad, sest minul endal ei olnud kõiki vajalikke osi – sõltusin teistest.
Kõndisin vaikuses, kui mõistsin, et see, millisena mina loon, ei ole teistele oluline. Teiste jaoks ei ole vahet, kes ja kuidas loob, peaasi, et saaks olema nö perus tulemus. Seega on rõhk pinkidel, millel istuda, mitte sellele, kelle nime need kannavad või millised sõnad seal lugemiseks/ mõtlemiseks kirjas on. Selle tõdemusega ühes saabus lühis – kui pole oluline see, mida teen, siis miks ma üldse teen. Miks teen seda, mis on just nimelt minu näoline nägemus? Kuidas olla, kui tuge saan vaid sellele, mis on perus, kuid lisa küsimine on palumine. Ometi on tegu osadega, mida inimesed saavad anda terviku loomise jaoks. Jah, mina küsin enesele vajaliku. Jah, minu projekt – visioon sellest, kuidas on kui .. ja töötav tulemus ...
Otsisin iseenda peegeldust, vastust toimuvale. Otsisin midagi, mis juhataks edasi. Nägin tunnete peegeldusi, kuid ei osanud iseennast lugeda – oli ja tundsin, kuid mida, sellest ei saanud aru. Täna hommikul lappasin Fb lehti ja seal üks hea Hing jagas oma videot, milles rääkis hülgamise hirmust. Vot see oligi otsitud vastus – puudu olnud sõnad – hülgamine ja hirm. Küsides enese teele toetust teadsin, miks ja mille jaoks. Kui kogesin vastusena vaikust või teisale suunamist, siis oli see hülgamine. Vaikuse venimine kasvatas hirmu, et tegelikult mina olingi juba hüljatud.
Võtsin vastuseid isiklikult, sest saamata jäänud või valed vastused takistasid minu astumist – ilma puuduvate osadeta mina ei saanud edasi liikuda ega luua. Seega olin ohver, kes jäi ilma. Puudus kergus ja vabadus pidi saabuma alles siis, kui projekt saanuks valmis – ajal, mil olin ära loonud. Ma ei nautinud olevikku – elavat hetke, tahtsin tulevikus kohal olla. Sõltusin teistest, nende suvast ja tahtest. Pidin suutma teisi liigutada enesele soovitud suunas. Ma ei vaadanud seda, miks või kuidas teisega oli. Tundsin, et pean andma enese jõudu – tegema iseendale liiga, selleks, et teine teeks lõpuks ära selle, mida olin küsinud ja ootasin. Oodates ei olnud, minu arusaamise järgi, teine võtnud vastutust, kuid mina vastutasin, sest vajasin ja seega pidin kontrollima teist, sellest sai kohustus, mis ei lasknud edasi astuda.
Äraütlemised, vaikus, venitatud vastused pikendasid agooniat – üks on okey, kahega saab hakkama, kuid 3, 4, 5, 6 oli juba liig, sest mina ei saanud teha, kui ei olnud. Kui minul endal anda ei olnud, siis ma ei saanud. Oli tõdemine, et kui teistele vaja ei lähe, siis ongi nokk kinni, saba lahti. Vabaduse lootus, taas takistus – viha, hirm, süü. Süü enese ees, võlg teiste ja enese ees – mille nimel, miks jätkata. Otsisin ja mängisin enesele ette näiteid ja väiteid, miks mina ise ei peaks enam seda teed astuma. Otsisin väljapääsu, kuidas astuda loost välja ja minna ära.
Mina ise ei näinud enese väärtust – pinkidest olulisem oli loomine, see lugu, milles kõndisin. Sõnadega loomine. Pingid oleks võinud ka iga teine panna, poest osta, ise ehitada, kuid see tervik, kuidas ja mida mina nägin, olin ehe mina. Valmis lugu oli see, mille tahtsin saavutada ja see oli siht, mille nimel kõndida. Nimeline pink, pühendatud inimesele, temaga seonduval kohal, seljatoele kirjutatud sõnad, millel seotud tähendus ja A4 suurune, lamineeritud kujul, nime omaniku lugu, jäetud pingil istujale lugemiseks. Iga pink jutustab oma loo ja ühendab ajad ning inimesed. Kokku kuus pinki, kuus lugu – teekond.
Mina nägin teistepoolset andmata jätmist ebaõigluse ja ülekohtuna. Tagataustal oli veel uskmus/ lootus, et kui olen projekti õnnestunult elluviinud, siis olen ennast ära tõestanud ja järgmisel korral küsides saan soovitu – ei ole ootust ega vaikust. Selleks, et enese väidet kontrollida, lõin üha uuesti ühised üritusi, tegemisi, eesmärke ja taas leidsin ennast üksinda, palumas, ootamas, vaikuse sisse jäetuna. Eksam, eksam, eksam – korduvad ja igapäevased läbikukkumised, sest tundsin ju enda sees iseennast jätkuvalt halvasti. Just nimelt tundsin ennast halvasti – ma ei mõistnud ise ennast. Peegeldusi kohates avanesid tunded, kuid mida teha enese kui elava tundega, kui mul ei ole nime, millega seda taltsutada – all keemia – enese sees toimuv – nimi on võti, mis lülitab võimendi välja ja vahetab sagedust.
Nii kerge on võtta lugusid isiklikult ajal, mil annan edasi oma mõtte, oma sõnadega, oma näo ja nimega – annan edasi iseendana iseennast ja seega ongi nii, et kui õiget vastust ei ole ega ole tulemas, siis olen iseendana olles ebaõnnestunud. Sellest kasvab uskumus, et keegi teine oleks iseendana olles õnnestunud, seega tema on parem. Siit saab astuda järgmise sammu – mina olen ohver. Olles ohver, on kusagil süüdlane. Süüdi saab olla keegi teine st teised. Seega ei ole vahet, kes on see teine, peaasi on leida see keegi, kes peab maksma – vajaliku vastuse andma, sest minule oldi võlgu.
Välises Maailmas luues loon tegelikult iseennast. Kui tundsin end ohvri või/ ja võlglasena, siis sellisena ise ennast ka lõin – läbi eneses oleva hirmu nägin iseennast võlglase või ohvrina ja seega seda olingi. Olin ohver, sest ei olnud enese jaoks väärtus – mina ei olnud uhke enesena olemise üle – ilma õige tulemuseta olin iseenda loominguna väärtusetu. Olin enesele võlgu õige tulemuse.
Mina ise saan jätta oma jälje – luua selliste vahenditega, mis on olemas ja otsida vajadusel teisi teid, lahendusi, võimalusi. Mina ei ole ohver ega võlglane. Mind ei hüljata – mina ei ole mahajäetud või kõrvalejäetud või väljajäetud. Mina ise jäta iseennast maha, välja ega kõrvale. Minul on olemas vabadus valida, millisena olen ja mida tunnen, kuidas loon iseennast. Iga iseendana olemas olemise hetk on väärtus - kingitus iseendale.
Minul on olemas vabadus astuda, sest erinevad teed on kogu aeg olemas. Loomulikult on igal neist oma valikutest tuleneva sammud ja neil omakorda tagajärjed. Nagu muinasjuttude teeristid – Kui lähed siit, siis kohtud sellega, kui teisale, siis sellega jne – valides tee, kohtun sellel kõndides iseendaga - oma tunde ja sellest tuleneva ülesandega.
Marianne
12.05.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar