Enese vead

 

Minu teel on takistus ees -

mina ei saa elada,

ise enda pärast,

ise endale kuuluvat elu -

mina ise olen takistus teel.

Mina ei saa ära vahetada

enese nina ega juukseid,

silmavärvi ega ripsmeid,

jalgade ega enese pikkust,

keha välist kuju või laiust.

Mina ei saa

iseennast välja vahetada,

midagi küljest ära võtta,

midagi teiseks muuta

ega olemas olevat

kuhugi kõrvale jätta -

seega, mina lihtsalt ei saa olla see,

milline ma päriselt olla igatsen.

Minu teel on takistus ees -

mina ise seisan tõkkena ees -

välimus omab määravat tähtsust,

sest sellisena just

seisan kõikide silmade ees.

Tahaksin välja näha

just nimelt sellisena,

mis ja kuidas

on minu meelest õige ja ilus.

Tahaksin välja näha

just nimelt sellisena,

mis annaks kindla teadmise -

iseendana olla on hea,

sest minul ega minus ei ole vigu.

Kõik oleks nii nagu peab

ega takistaks elamist,

kui enam mõtlema ei peaks

kõige sellest,

mis minu küljes on valesti,

üleliigne või puudu.

Oma enese vead

on alati meeles,

need paistavad välja

ja pilti minust muudavad.

Mida kõike ma saaksin

ja teha võiksin,

kuidas õnnelikult ja rahus elaksin,

kui vaid teistsugune oleksin!

Saab välimusest komistuskivi,

millest ei pääse üle ega ümber,

ma ei saa ära minna

ja ise ennast selja taha jätta.

Võtan enese kaasa

sinna ja tänna,

olen nähtav ja kaitsetu,

sest ei suuda varjuda

ega vigu varjata,

sõnad puudutavad,

pilgud torkavad,

tõmbun kössi

ja varjudes kõnnin,

soovides nähtamatuna olla

igatsen valguses särada.

Ehmatusest võpatan,

hirmudest värisen -

mida ma kardan,

mis on see,

mida mina ise

oma elu elades kardan?

Kardan, et olles sellisena,

millisena olen,

näen teiste pilkudes

ja kuulen sõnades

kõike seda,

mida mina ise

enesest mõtlen.

Kuulen ja näen seda,

kuidas enese sees

iseenda pärast tunnen -

mina ise ei ole enesega leppinud

ega ise ennast armastama õppinud ...

Marianne

04.05.2021.a