Inimene usub, et kui väljaspool teda on olemas peegel, mis näitab teda ilusa ja heana, siis lubab ta enesel avaneda, et uskudes tunda ja ollagi selline. Kuid peeglid võivad kaduda, pildid vahetuvad, inimene kasutab iseennast tundena, peeglite eneste tunded puudutavad vastu ja nii kaotab inimene eneseusalduse. Peegelpilti omamata ei usalda inimene olla, sest tal ei ole enese ega teiste jaoks olemas tõestust – vastuvaatavaid silmi, mis vaadates näevad teda ilusa ja heana.
Inimene on oma teel õiget peeglit otsimas, armastuse võlupeeglit endale igatsemas. Kõndides Maailmas ringi ja otsides sellist peeglit, mis näitaks iseennast sellisena, et inimene ise tunneks enese väärtust ja näeks iseenda ilu – otsib inimene peeglitest sellist iseennast, millisena nähes, julgeb tema ise iseennast armastada. Alguses olgu nähtav tõde väljas, siis alles seestpoolt välja avanemas. Inimene kõnnib sünkja ja tumedana, kui tal ei ole olemas mälestust iseennast ilusaks ja heaks muutvast peegeldusest – õige peegli peegeldust.
Ometi, hoolimata sellest, et inimene vajab peeglit, on Maailmas küllaga armastavaid ja häid peegleid, kelle pilt talle ei sobi, kellega ühes olles ei tunta ilusat ega ülevat armastust. Inimesele ei meeldi peeglid, kelle ümbris on vale, kes ise on valed – inimene ei näe neid ilusate ega headena või kui näebki, siis nende peegeldus ei täida teda. Seega ei sobigi kõik peeglid, sest inimene valib ja igatseb sellist, mis oleks tema jaoks õige, mille sõnadel oleks kaalu – seda peeglit, mis on väärtuslik ja ihaldatav – inimene ise tahaks olla selline peegel, kes juba on ilus ja hea ning seetõttu ei paista peegeldusi vajavat või saab ta neid lihtsalt olemise eest.
On olemas erinevaid peegleid. Üks on see, mis näitab inimest Maailmas ilusana ja heana, kuid inimene ei väärtusta vastuvaatavat peegeldust, sest peegel on tema jaoks vale ja selle peegli ees seistes ei ole vahet, millisena näidakse või käitutakse – inimene ei hooli tulemusest. Siis, on seal see teine peegel, mille sisse inimene tahab vaadata, et olla just selles peeglis see kõige-kõige ja just sellepärast proovib ta olla ja näida, et vastupeegelduvat pilti enesele meelepäraseks muuta. Inimene otsib, valib, näitleb, et saada soovitud tulemust – müüb ise ennast ning siis nutab, miks temal ei ole vabadust ega iseendana olemist.
Inimestel on peeglite vastu tunded. Inimene sööb silmadega ja tunneb iseendas. Ta ei kuule, sest vist ei oska alati oma südamega ühenduses olla. Inimene võib küll kuulda ja näha, kuid ta räägib tunnetest ja kogeb peegleid tunnetena. Inimene oskab üles lugeda kõik need tingimused, mis peavad ühel õigel peeglil olema, et peegeldus temast saaks õige, kindlustades nii enesele võimaluse seejärel ise olla. Inimene heidab minema, lööb oma sõnadega katki need peeglid ja peegeldused, kelle olemas olemist ta ei väärtusta.
Väärtus on väärtuslik, kui peegel on iseendale kallis ja selle valgus ihaldatavaid tundeid äratav. Õige tähelepanu on õigete peeglite olemas olemine – vajadus, et õigena peegeldav peegel on õigel hetkel olemas – päästab ära, ulatab käe, hoiab, armastab, ka siis, kui inimene ise kahtleb, kaotab julguse, ei näe enese väärtust, on hirmude küüsis vangis. Inimene tunneb astudes ja oma elu elades, et on ilus ja hea, sest ta on nii endas tundnud, kuid ta ei näe seda, kui puuduvad peeglid, mis tema olemist kinnitaksid – näitaksid nii, et inimene ise näeks.
Inimene ei usu enese olemist, sest ta on kaotanud, midagi olulist – teadmise – ta ei kuula ega vaata iseennast südamega. Peeglid on ja neid ei ole ka. On kaalumiste ja mõõtmiste kohad. Kahtlused, kõhedus, vaikus, hirm, kaalutus. Ilma peegliteta need tiivad, mis kandsid, kaovad ja nii kaotatakse kõrgust – enese väärtust. Kukutakse kiiresti, sest ollakse vahetanud olemise tunde vastu. Kui veab, siis saab inimene kriimustada ja ta jääb jalule. Kuid kaotades usu enesesse, vajub ta sügavusse, kust vahel ei leitagi enam teed välja.
Inimene, kui inetu pardipoeg, vajab võlupeeglit, kuid ta ei julge vaadata ringi, sest temas on hirm – ta ei leia seda ühte ja õiget peeglit, sest seda ei ole tema jaoks olemas. Ei ole väga vahet, kas ollakse juba suur või alles väike, inimene otsib, sest ta vajab kasvamise jaoks neid peegleid, millel oleks kaalu ja tähtsust, sest tema eneseväärtus kasvab, kui need õiged teda õieti Maailmale ja iseendale tagasi peegeldavad. Seni, kuni pole peegleid, muutub inimene, enese arust, üha väärtusetumaks, sest tal puudub esimene peegeldus – oma Hinge nägemine - Hing enese silmadest vastu vaatamas.
Inimene leiab oma Hinge enese seest. Öeldes - "see seal väljas ei ole mina ega saagi olla, sest mina näen st tunnen, läbi oma tunnete vaadates, seda, mida tegelikult olemas ei ole" - sulgedes silmad, asetades oma vasaku käe rindluule, avades südame ja vaadates iseendasse kohtub Inimene iseendaga – Valge Valgusega.
Marianne
26.05.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar