Minu tugevus ja nõrkus on üksinda tegemises st alustamises ja oma nägemuse elluviimisel. Kui idee on suurem, kui mina ise st minul endal ei ole kõiki vajalikke osi, siis tuleb üles leida need, kes saades aidata ka tahavad seda teha. Tulge minuga mängima – tuleb ette astudes öelda või kõrvade sisse sosistada. Ameerika tantsutüdrukud, klassieliit, on see võrdkuju, mis edasisele hirmudest kantuna nimetajaks antud. Kas naerdakse välja või loetakse omaks?
Miks ei võiks piisata lihtsalt sellest, et olen olemas ja lähemegi koos edasi. Tunnen hirmu, sest kardan – mina võin osutuda valeks ja minust endast ei piisa, jään väljajäetuna seisma vaikuse sisse, mille täidavad kõnelevad pilgud, mis minu hirme kinnitavad. Juba enne astumist otsin seda õiget võimalust, kuidas võidelda, ennast kaitsta, lohutada – need on erinevad lahendused, kuidas tulla toime oma tunnetega, mis ärkavad ja kasvavad minu sees. Mõtlen ja pean plaani juba ette, et mitte tunda oma soovimatuid tundeid – hüljatud, üksindus, kurbus, viha, solvumine, jonn, vastumeelsus, kadedus, lootusetus. Otsin lahendusi, kuidas saada st tagada enesele vajaminevate tunnete kogemine – edu, toetus, uhkus, kaitstus, armastus, vajalikkus, positiivne tähelepanu, tunnustamine. Mustrid, minu enese loodud mustrid. Oma aja lugudes olnuna iseenda poolt ise enese jaoks loodud.
Olen tugev ja võitmatu, kui näen teed ja selle astudes tean, et minu enese käes on kõik vajalikud võtmed ning mitte keegi ei saa mõjutada tulemust – mina ise teen selle ära. Ma ei sõltu ega pea ootama, astun ise oma eesmärgi poole. Ikka ja taas see eesmärk, mis saab tähtsamaks, kui olevik – olevas hetkes elamine. Uskumine, et kui sinilind on minu käes, siis ei väära miski ega keegi midagi. Uhkus ja rõõm, et suutsin, ise kõndisin läbi, hoidsin oma sõnade au, kui lippu kõrgel – mina olin, minu jäljed märkisid tee. Jahtides eesmärki - saavutada tulemus, müün iseennast.
Mida tähendab loomine – kas väljamõeldud tulemuse saavutamist või teekonda? Kas olen üldse peatunud, et mõelda sellele, kuidas vastan elus kohatule – kas lausun Jah või ütlen Ei? Kas olen avatud või protestin, et pean .. ? Kas ma annan enesele loa olla või ennastkaitstes keelan?
Öeldes – Jah või lausudes - Ei, võtan mina Maailma vastu. Selle enese poolt valitud vastusega valmistan iseennast ette. Selle Ei ning selle Jah taga, on lugude ajalugu. Need on mustrid, mis hammasratastena lähevad liikvele. See on üksteisega seotud lugude kett, mida olevikus sisse lülitades, jõuab läbi keerdude kaugele tagasi – alguse aega. Mina ei taha – mina tahan. Olen – ei ole nõus mängima. Tahan mängida sellises olevikus, kus ei ole kohustust, tööd ega sundust – Mina pean! Kus on võimalus luua sellest, mis on. Luua seda, mida eneses näen. Kuid, mida ma Ei või Jah lausudes nägin? Mida ma jõudsin näha - mina tundsin tunde mälestust ja sellest ka valitud vastus.
Tundes nälga või omades kohustust süüa teha ning seistes oma köökappide ees ja nuputades, mida olemas olevast on võimalik teha, ei ole mul alati olemas kõike seda, mida võiks olla. See teeb valiku keeruliseks, sest soovide täideviimiseks tuleb läheneda loole paindlikult, olla tõeliselt loov, vajadusel nimetada eesmärke ümber, asendada ja proovida.
On valik, kas minna poodi, kui pole just palgapäevaeelne rahakoti kõhnus või sobimatu aeg, saab minna sinna, kus keegi teine teeb tellimise peale toidud valmis, loobuda üldse söömise plaanist või kasutada olemas olevat võimalust – vihkamist kasvatamata, solvumist tundmata, jonnides trampimata ja ohvrina korrutamata, et kõht on tühi! On võimalus luua, olla loov ja leida lahendus.
Kas ma tahan, et oleks olemas valikute rohkus või see, et tegelikult mina ei peaks enam valima? Kui mul on olemas vajaminev, siis ma enam ei vali, vaid astun edasi. Kuid, kui minul ei ole, siis tuleb peatuda, otsida ja valida – vahetada vajadusel vaatenurka. See ongi see, miks ma vahel ei saa ega mul ei ole – on aeg valida, vaadata ja vaatenurka seada.
Seega, kui väljaspool kööki ei ole olemas alati kõike seda, mida võiksin vajada/ tahaksin omada ja mulle ei anta soovitut, siis kasutan seda, mis on, võtan vastu selle, mis ulatatakse ja otsin seda, mis kõnetab. Ei saa luua täpselt seda, mida olen enesele ettekirjutanud, kui see ei ole minu tee – eesmärk ei ole finiš ega ettenäidatav tulemus, vaid olevikus loomine. Ütlen Ei asemel Jah – olen avatud, et mängida – luua olevas seda, mis justkui ise ennast loob – ise ennast iseendana.
Marianne
20.05.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar