Ajal, mil inimene hakkab küsimusi esitama ja oma rada otsima, on ta
süüdanud küünla. Oma senisel teel peatuse teinud inimene tunneb
eneses hirmu, sest ta ei tea oma uskumuste, mustrite ja tunnete
segaduses, kuhu ta peab minema, kuidas ta peab olema ning missugusena
ta peab oma elu elama.
Inimene kardab seda, mida ta näha võib. Seda, mida ta kogeda võib.
Seda, mida ta kaotada võib. Seda, mida ta tunda võib. Seda, mida ta
muuta ei saa. Inimese hirm on küünlaleegi võbeluses - kuidas hoida
alles seda, mis võib iseenda ettevaatamatuse tõttu kustuda.
Inimene hoiab kinni enesekontrollist ja sõnast „Pean!”, sest sel
moel usub ta suutvat seda, iseenda sees lootust kasvatavat, leeki
põlemas hoida. Inimene näeb valgust enesest väljaspool olevat ja
seega ta ei oma kontrolli selle üle ega ole tal usku enesesse, sest
on teadmine – valgus võib juba järgmises hetkes kustuda.
Inimene vajab valgust, mis näitaks ümbritsevas Maailmas seda teed,
millel tema saab astuda. Inimene hoiab küünalt enese käes ja selle
valgus valgustab üht väiksest osa kõigest olemas olevast. Muu kaob
hämarusse, moonutavate varjude sekka ja peitub pimeduse rüppe.
Inimene ei näe ega tea, kus oma jalg maha panna.
Ületades enese hirme, kui kõrgeid mägesid, vaadates enese sisse,
kui sügavusse, kasvab inimeses julgus ja tahe edasi astuda. Inimene
on süüdanud laterna, milles põlev valgus on kaitstud vihma ja
tuule eest. Valgus põleb tugevamalt ja säravamalt ning selle sõõr
on suurem. Inimene saab, kobamata valguse ja pimeduse piiril, edasi
astuda, teha oma järgmine samm kindlalt.
Inimene, nähes olevat valguses, mõistab Maailma ja iseennast.
Varjude ja hämaruse pelutav tants on kadumas öhe. Olles valguse
hoidja on inimene osa valgusest – ta näeb iseennast iseendana.
Võttes oma lugudelt hämarusekatte kustutab valgus varjud ja inimene
seisab iseenda ees nii nagu ta on – ta on teadlik iseendast.
Edasi astununa ja iseendale märkamatult on Valgus leidnud koha
inimese sees – Inimene ise on Valgus. See, mis oli suletud, on nüüd
avatud. See, mis oli ära peidetud, on nüüd nähtavana nähtaval – Inimene iseendana iseendale.
Inimese
iga samm on õppetund. Õpilane valib iseendale õpetaja ja õpetaja
valib enda olemise ja vahendid, kuidas õpilane saab oma õppetunni
iseseisvalt läbida. Õpetajaks olemine ei tähenda ettekujutlustes
olevat ranget, kuid heatahtlikult toetavat inimest, vaid parimat
võimalust, kuidas ja mil moel inimeselaps on valmis oma õppetunni
vastuvõtma.
Õpetaja
ega lapsevanem ei ole oma õpilase ega lapse loojad, vaid nad on
võimalused, kuidas inimeselaps saab kohtuda oma õppetunniga.
Õpetaja ja õpilane kohtuvad teineteisega, kui iseendaga – täpselt
nii nagu nad on valmis avanema ja ise ennast vastuvõtma. See tee,
mis saab läbi käidud, see õppetund saab läbitud.
Igaüks
on oma enese looja ja omal kohal seismine st oma elu elamine, ei
tähenda, et selle eest ja pärast ollakse üksteisele võlgu.
Selleks, et olla tunne, peab inimene olema vahend. Võlad käivad
inimestega kaasas, kui nad, olles oma tunnete kätte vangi jäänud
vahendid, mängivad süüdlase ja ohvri mängu erinevate aegade ja
elude sees. See on mäng, et hoida teist alles ja teisest kinni selle
jaoks, et teid pooleli jättes vältida õppimist - vahetada oma
vaatenurka - on õpetaja ja on õpilane. Kuid, kellel on julgus
lõpetada ennastkaitsev tegevus, seista omal kohal ja öelda - Jah,
mina võtan iseenda vastu.
Inimeste Maailmas on inimesest saanud vahend ja inimene ise ei usu
ega mäleta, et tema ise on looja. Inimeste Maailmas mõõdetakse ja
kaalutakse inimese tulemust ning efektiivsust, sest on oma olemas
olemise õigustamise ja tõestamise aeg. Inimese tähtsust ja
vajalikkust mõõdetakse selle järgi, kui suure tähelepanu ja
materiaalse tasu osaliseks tema sõnad ja teod saavad ning sellest
pildist justkui selgub tõde, kas ta on ennast ära õigustanud ja
tõestanud või mitte. Seega on tähtis inimese kui vahendi
vajalikkus, kuid mitte see - missuguse iseendana elades on inimene ise
õnnelik ja iseenda sees tasakaalus.
Inimeste Maailmas mäletatakse, loetakse lehtedest ja vaadatakse ekraanidelt katkiste inimeste lugusid. Need inimesed on katki, sest
nad ei ole osanud, saanud või suutnud oma elu vanal moel enam edasi
elada. Need inimesed on olnud vahendid, kes pidid igal oma järgneval
hetkel saavutama uue kõrguse - eelmisest iseendast veel parema
tulemuse. Maailmale ei lugenud see, kuidas või mis hinnaga võit
saavutati – tähtis oli tulemus – see, kas oli või seda ei
olnud. Tänases Maailmas on katki need inimesed, kes ei jaksa enam
olla vahendid või on käes see aeg, mil neid, kui kasutatuna
kasutuid, enam ei vajata.
Inimene, vahendina, kukub katki ja kaotab usu ning lootuse, kui teda
ja tema elu senisel kujul enam ei vajata. Inimene ei tea, mida teha,
kui tema olemas olemisel kaob eesmärk, mida täita. Inimene annaks
ja teeks, kui temasse edasi usutaks ja tema poolt antav oleks alati
piisav. Kuid inimeste Maailmas on nii, et ühed väsivad ja jäävad
vanemaks ning uued kasvavad peale või inimene ise ei suuda, oska ega
jaksa alati kõike, kuid ebavajalikuna teda ei vajata – inimeste
Maailmas vahetatakse katkised või kasutud vahendid välja.
Inimeste Maailmas kehtib raha. Kuid see, kes maksab, tahab näha
reaalset tulemust ja alles seejärel on ta nõus vastu andma. Seega
tuleb inimeste Maailmas jõuda kõigepealt tulemuseni, sest selle
alusel saab määrata palga või auhinna. Iga pooleliolev teekond
tuleb lõpule viia – jõuda võidukalt finišisse, sest tulemuse
ootajatel on õigus tulemust nõuda ja huvitaval kombel usuvad nad,
et neile ollakse võlgu, kui inimene ei suuda talle seatud eesmärke
täita. Eksinud inimene, vigase vahendina, peab andma vastuse, võtma
vastutuse ja leidma tee, kuidas ise ennast ära parandada, et
saavutada tulemus.
Inimeste materiaalses Maailmas imetletakse teekondi tagantjärele.
Inimese teekonda tunnustatakse alles siis, kui ta on oma olemas
olemise ära tõestanud. Õigustanud seda sellega, et tal on
ettenäidata enese poolt tehtud võidukas(d) tulemus(ed). Kui
tulemused on seda väärt, siis pööratakse inimesele tähelepanu,
vaadatakse tema ajas tagasi ja saavutatu märgitakse ära ning
jagatakse edulugu teistega. Kuid, kui püünele tõstetul uusi ja
paremaid tulemusi ettenäidata ei ole või need ei sobi, siis on
inimene ohver ja süüdlane, sest saavutamata tulemuse eest saab ikka
kedagi süüdistada. Seega on inimene oma elu ja asjaolude ohver, kes
kogeb ebaõiglust, kui tema ei õnnestu hoolimata sellest, kui
pühendunud ja töökas ta on – inimene, iseendana, ei ole
tulemuslik, kui inimene, vahendina, ei suuda ise endale vajaminevat
tagada.
Kas inimene on looja või vahend? Kas inimene naudib ja maitseb seda, mida, missugusena ja kuidas ta teeb ja elab või näeb ta ainult finiši linte,
mida kummis rinnaga peab suutma esimesena puudutada? Vahend usub, et
tema eesmärk on olla vahendaja st toota kellelegi ja midagi
vajalikku. Looja teab, et tema ise on see, kes on enese looming.
Loojale ei ole tähtis tulemus, vaid teekonna olemus ja selle
kogemine – teel olemine. Ometi just selles peitubki inimeste
Maailmas konks, sest kui inimene on alles teel, siis tal ei olegi
ettenäidata iseennast ära tõestavat tulemust. Sest, mida ja kuidas
saab inimene ära tõestada, kui ta otsustab vahetada, muuta või
valida, sest elab oma elu hetkes – eelmine tee ehk tulemuse
saavutamine jäi suunda vahetades ju pooleli. Kuid ilma tulemusteta
ei maksta inimeste Maailmas raha ja seega ei saa inimene tasuda oma
elamise eest arveid. Ellujäämise nimel tuleb inimesel osata olla
vahendina, kellegi teise eesmärgi täitmiseks. Inimene peab andma
oma panuse, et saada eluks vajaminev vastu.
Kuidas olla looja, kellest on saanud vahend ja kes ei leia enam teed
iseendani, seda kuuleme ja näeme, kui säravaid tulemusi andnud
inimeste edulood vahetuvad esikaantel katkiste enesehävituslugude
vastu. Nähes iseennast vahendina ja elades oma sassis tunnetes, on
inimese sees tühjus, sest tema olemise kasumlikkust saab mõõta ja
hinnata. Mis kasu on inimesest, kes on iseennast ära kaotanud ega
tea enam, kust, kuidas ja kuhu tema tee edasi läheb?
Inimesel, vahendina, tuleb vastata tingimustele ja sobituda
raamidesse, et suuta elada oma elu tulemuslikuna elades.
Vahendil tuleb õnnestuda esimesel ja igal järgneval korral, sest
tema on, oma olemas olemise eest, oma loojale võlgu. Kui vahend
tahab st vajab enesele, siis tuleb tal kõigepealt suuta/ osata anda
teisele ja seejärel vaadatakse ning hinnatakse tulemuse järgi, mida
ja kui palju on inimesel õigus saada. Seega usub inimene, et tema ei
tohi eksida ega peatuda, et otsida teist teed ja küsida iseendalt –
Kuidas ja missugusena mina ise soovin oma elu elada?
Vahendi olemas olemise eesmärk on olla kellegi teise oma, sest igal
vahendil on looja, kes on teinud valmis enesele vajamineva, et seda
enese jaoks kasutada. Olles vahend, ootab inimene seda aega, mil ta
saab olla päriselt vaba – olla eesmärgita vaba st lülitada
iseennast, kui vahendit välja. Just selletõttu istub ta õhtuti
tuimana teleka ees või suitsuses baaris. Kasutab iseennast
uimastavaid ja oma tundeid tuimestavaid vahendeid. Joob ennast
iseenda elu unustamise jaoks pildituks või sööb endale preemiat
lubades külmkapi tühjaks. Kummutab ühe pudeli teise järgi
tilgatumaks. Inimene vajab seda kõike, et suuta oma järgmist päeva alustada – olla
olemas ja elada taas, kellegi teise pärast ja jaoks.
Inimene, kes ei usu vabadusse olla oma elu looja, hoiab kangekaelselt
kinni oma igapäevaelust – teeb hoolimata kõigest edasi seda,
mille eest temale on oldud nõus maksma. Kui inimene usub, et tema
ise ei oska, saa või ei suuda olla looja, siis vajab ta seda, kelle
jaoks ja pärast saab ta olla vahend, sest keegi teine annab/ tagab
inimese igapäevaeluks vajamineva. See on vahendite Maailm, kus on
peremehed, kes jagavad heaolu vastavalt oma sulaste suutlikusele
anda/ tagada tulemus.
Kui inimene enam ei õnnestu, sest tal ei tule välja või ta enam ei
taha. Kui inimene ise ei naudi selle tegemist, mida ta teeb ja ta ei
näe iseennast selles, mida ta loob, siis on aeg peatuda, et vahetada
vaatenurka ja muuta oma eesmärki. On aeg leida üles see inimene ja
elu, milles ollakse ise ja nähakse iseennast. Kuid inimese peatumist
ja oma elu muutmist takistab hirm – kuidas julgeda teha samm selle
poole, mida inimene ise veel ei näe. Hirmu tundev inimene ei mäleta
enam seda, mis tunne oli olla looja. Ennastkaitsev inimene hoiab
kinni iseendast, kui vahendist – on oma elu elamine teiste ja pärast
jaoks.
Oma tundest tulenevat ülesannet, kui oma olemas olemise eesmärki
täites saab inimesest iseenda jaoks vahend. Tundemina võtab
juhtimise üle ja inimene on masin, kes käivitub mõtlemata, miks ta
teeb seda, mida ta teeb. Tundena olles ei ole inimene looja, kellel
on vabadus olla ja kulgeda, vaid vahend, kelle olemas olemisel on
ainult üks eesmärk – kasutada oma tundeid, et unustada oma olemus
– olla looja.
Inimene võib ja saab iseendalt küsida – Kas selle eesmärgi, mis
mind liigutama pani, lahenduseks olen valinud olla looja või vahend?
Kas olen looja, kellel on loomise valikute vabadus või vahend,
kellele on jäänud üks eesmärk, mida täita? Kas mina ise loon
iseennast oma hetkes või usun, et olen vahend, kelle jaoks vajaminev
tuleb läbi teiste? Kas ma olen teadlik iseendast või täidan
tunnetest tulenevaid ülesandeid? Kas minu elu on karistus ja
ülekohus ohvri ja süüdlase mängus, kus Pean Mina Ise või on minu
elu, iseeenda võimalus olla ja kogeda oma elu elamist siin ja
praegu?
Kuidas olla looja - see on vaatenurga vahetus. Kui olulised on
teised, siis peab inimene suutma olla väärt, piisav ja tulemuslik –
saavutama vahendina teiste jaoks ja pärast. Kui inimene ise on oma elu kui iseenda looja - ta on Valgus, Alguse
Allikas ja Maailm, siis on kogu Maailm inimese ees valla.
Hoia ise ennast, kasuta Valget Valgust lainena. Algusepunkt on Sinus
ja Sinu seest avanedes läheb valgus kui lööklainena laiali. Sina
oled üleni Valge Valgus. Astu samm ja ütle - Me ei ole enam ühes - Sina oled seal - Mina olen siin.
Ootel seisnud ajad on kõik need kohad minu aegades, kuhu mina olin
jäänud ootele. Oodates vaatama kellegi või millegi poole, et saada
vastus, mis lõpetaks pooleli oleva. Olen ise jätnud pooleli, olen
olnud ootel, sest uskusin, et alles saadav vastus annab mulle
vabaduse tagasi. Mina ise valin, millal ja kuidas – seega valin
täna vabaduse ja lähen teele.
Ootel oodanud lood on läbi - ütlen mina ise täna – mina ise lõpetan
vaikusetühjuse, keeran iseennast ümber ja teen esimese sammu enese
poole tänase ajas. Lasen lahti iseenda poolt loodud takistustest –
mälestused, tunded, haigused, märgid kehal – lasen lahti kõigest
sellest, mille mina ise lõin iseendast iseendale, et mäletada kohti
ja põhjusi, kuhu ja miks olin jäänud ootele – need on vastused, miks ma
ei saanud edasi astuda.
Kõigis nendes kohtades olen seisnud seljaga enese tee poole. Need on olnud minu teed takistavad sõlmed minu enese aegades ja teedel. Minul ei
ole neid enam vaja – ma ei oota, sest mul ei ole vaja oodata – ma
ei ela ega kõnni oma mälestustes. Mina ise valin, millal lõpetan
ootamise ja astun – teen seda nüüd ja praegu. Mina ei ole ohver
ega süüdlane, minule ei olda võlgu ja mina ise ei ole võlgu.
Võtan oma elu vastu nii nagu see on. Olen maksnud ja maksan selle
hinna, mis see mulle maksab. Ütlen – Mul on kahju! Mina tänan! -
keeran selja ära olnud ajale ja astun.
Tean, et see samm, mille teen, on vajalik. Tean, et minu poolt elatav
elu on vajalik. Tean, et minu poolt loodav on vajalik. Ajas aeg
tasakaalustub ja mul ei ole rohkem ega vähem, kui ma oma
õppetundides vajan. Minul on olemas kõik see, mida oma järgmise
sammu jaoks vajan – nii „hea” kui ka „halb”, mis aitab
astuda – toetab sammu tegemist – nüüd on see hetk käes.
Mõistan ja võtan vastu – teen oma sammu iseenda teel iseendast
iseenda loomise poole.
Võlg on võõra oma, sest võlgu olemine on enesele mitte kuuluva
kasutamine. Kui inimese elu on antud võlgu, siis kellele see kuulub? Kes
omistab inimese elu? Inimene ise omistab oma elu teisele, sest siis
on tal olemas keegi, kelle pärast ja jaoks ning inimene ise saab
mängida süüdlase ja ohvri mängu.
Kui ei ole inimese oma, siis ei ole temal vastutust kanda. Kui ei ole
inimese oma, siis ei ole temal võimalusi muuta. Võlgu oleva inimese
osaks on kohustused ja töö tegemine, sest võlg on võõra oma –
inimese elu on teise oma. Inimene ise on iseenda jaoks see võõras,
kellele tema ise on võlgu.
Olles olemas teise jaoks ei ole inimesel väärtust iseenda jaoks - tema väärtuse nimetab ja hindab see, kellele ta on võlgu. Inimene on vahend toomaks sisse vajaminevat, kuid olles asi, mille väärtus
sõltub enese vastu saadava hinnas ja suuruses, ei suuda ta täita
puuduse tühjust iseendas. Vahendina ei ole inimene ise oma elu looja.
Peremees ja sulane on rollid inimese sees. Tundeminadeks jagunenud
Maailm, millel on kadunud kese. Inimene on peremehena andnud ja
sulasena võtnud iseendale ülesande – Pean olema väärtuslik! See
on inimese lahendus, kuidas täita oma eesmärk – tuua kasu oma elu
omajale, et suuta olla kasulik iseendale.
Mida inimene saab siis, kui ta on väärtuslik? Mis on tal sel juhul
olemas? Mida inimene enam ei pea kogema, kui ta on väärtuslik?
Inimene ei pea tundma eneses hirmu kohata tühjust enese sees – see
on hülgamise hirm. Kes teeb inimese elu korda ja terveks, kui ei ole
nii nagu inimene seda soovis? Kes vastutab ja kes parandab oma elu elamise vead?
Inimene hülgab ise ennast, kui tema ei ole ega suuda olla
väärtuslik. Ta võtab iseendalt vastu andami ja hoiab iseennast,
kui ta on ja oskab olla väärtuslik. Inimese väärtus vahendina ei
seisne selles, et tema olemas olemine on võimalus, vaid selles,
kuidas ja millega ta tõestab oma olemas olemise väärtust – kui
ta toob sisse ja toodab kasu peremehele, siis saab ta sulasena selle,
mida tema vajab – uskumuse, et peremehele vajalikuna on ta
väärtuslik ja too ei hülga teda – tema vigane elu saab
parandatud ja õigeks seatud.
Inimene teeb ja astub siis, kui on olemas vajalik tulemus, sest muidu
võib ta jääda ilma. Inimeses on hirm teha oma samm enne, kui on
olemas just temale määratud nähtav tulemus. Sammule järgnev
vastus peab olema koheselt ja käegakatsutavalt saadaval. Inimene ei
usalda iseennast ega Maailma ja inimene ise hülgab iseennast, kui ta
ei ole väärtuslik või tema väärtus on kaheldav.
Vahend on väärtusetuna väärtusetu – seda ei ole katkisena,
kasutatuna ega kasutuna vaja. Vahendi võib välja vahetada ja minema
visata. Vahendi võimed on piiratud, sest tema loomisel oli kindel
eesmärk – ta tehti valmis, millegi jaoks ja pärast ning ta peab
suutma oma elu elades selle ülesande täita. Seega, on vahend senikaua oma loojale
võlgu, kui ta ei suuda oma elu elades olla väärtus oma kasutajale - oma olemas olemisest kasusaajale.
Teadmine – Olen hoitud! - inimene ise on olemas igas oma sammus,
mida ta iseendana iseendast iseendale loob. Inimesel on vabadus luua,
kui ta on valmis olema oma elu looja - kogema ja vastuvõtma. Olles
oma elu looja ei jäta inimene iseennast maha ega astu enese seest
välja iseennast hindama ja arvustama. Inimesel, kui loojal, ei ole
iseennast kellegagi vaja võrrelda, sest kõik, mis temast sünnib,
saab alguse elavas hetkes, kestes senikaua, kuni saab tehtud
järgmine samm, valik, muutus, otsus. Inimese iga samm on võimalus olla, luua, astuda, tunda,
maitsta, kogeda, vahetada, muuta, nautida, kuulata, näha, õppida,
proovida – elada oma elu loojana.
Laps oli sündinud ja ta oli Maailma sees olemas ning ta vajas kõike
seda, mida ta oma eluks vajas, kuid see visati sõnadena tema pihta –
ema eluvalu, väsimus ja frustratsioon valati selle peale, kelle
nähtav olemas olemine oli tõestus, miks oli halb olla, miks elu ei
saanud muutuda, miks oma elu elamine oli ebaõiglane. Kui ei oleks,
siis ei oleks ja siis ei peaks.
Mida saab laps oma olemas olemise eest vastu anda? Kuidas saab laps
oma elu eest tasuda? Miks peab laps oma elu elamist, kui võlga
tasuma? Lapsel ei ole võimalust võtta rohkem vastu, kui ta saab.
Lapsel ei ole võimalust jätta oma elu eest seismata. Lapse ees oli
küsimus – mida tema peab tegema - kuidas lahendada oma elu, mille vastuvõtmine/ elamine toob kaasa maksmata arve. Selle võla
raskus oli ema pilgus ja suurus ema sõnades. Ema jaoks ei olnud laps
kingitus ega võimalus, vaid raskus ja kannatus.
Laps võttis selle vaatenurga omaks ning tema lahendus, kuidas ise
edasi olla ja oma elu elada, oli pidev enese ära tõestamine, sest
enese väärtus iseendana oli null. Elu algas eile, mitte täna –
võlad olid eilsest kaasas – tunderaskused. Laps elas oma vanemate
tunnete raskuse all.
See, mis oli ära, see oli juba ära. See, mis on, on siin. Selle, nn
eluvõla, tasub laps oma elu elades - süsteem hoiab tasakaalu. Tasa-
ja tagasimaksmine ei tähenda materiaalsete väärtuste nähtavat
liigutamist – see on peenmehaanika – oma osa andmine on oma elu
elamine.
Last ei seo kohustus tasuda võlga selle eest, mis kunagi on ära
olnud. Kõige selle eest, mida lapsega on jagatud, on ta omas ajas maksnud. Laps on vaba
võlglase sidemetest. Laps ei ole võtnud enese omaks ega laenuga kasutada kellelgi teisele
kuuluvat – lapse elu on lapse oma ja tema ise elab seda iga oma olemas olemise hetk.
Olevas hetkes saab iseendalt küsida – Kas ma tahan, kas ma vajan? – Mida mina saan/ olen valmis vastu võetava eest tasuma? – inimesel on valik. Inimene võtab oma elu vastu selle hinnaga, mis see temale maksma läheb. Inimene ei ole süüdlane ega ohver – tema elu ei ole võlgade tasumine ega sisse nõudmine. Inimene on ühenduses universumiga, ta loob seda, mis on võimalik ja võttes annab vastu selle, mis on võimalik.
Võlgu olemine – on võetud enesele see, mida ei ole päriselt ära
antud ja nii omab inimene seda, mis ei ole oma. Vahel, seda isegi
teadmata, ollakse võlgu jäänud, sest on vastu võetud see, mida
anti või jagati laenuna. Andjal oli jagades olnud plaan, et osa
saanuna läheb inimene kunagi tagasi ja maksab mingil moel oma võla
kinni. Lugu on jäänud pooleli ja ootele, et kui kunagi tasutakse,
siis alles lastakse inimene võlast vabaks.
Olles selle millegi enda omaks võtnud on inimene saanud enese
teadmata külge sildi – võlglane, kellel on saadu eest alles
maksmata. Ja nii tunnebki inimene vahel enese sees sundust, kohustust
minna kuhugi tagasi, viia kellelgi midagi tagasi, midagi osta,
tarbida, et tasuda midagi ja kuidagi, millegi eest. Mitte selle eest,
mis on nähtav ja vahetub hetkes, vaid millegi enama, kusagil
sügavamal oleva eest. Tuleb tasuda selle eest, mis oli antud selle
jaoks, et saada hiljem tagasi, kuid sellisest tehingust andja ei
rääkinud.
Andja nägi andmise hetkel iseennast ohvrina - temalt võeti ja seega tema ise ei andnud. Kuna andmise hetkel ei tehtud vahetust ega antud ka kingitust, vaid
inimest vaadati võlguvõtjana, siis andjat ja võtjat jäi ühendama
energeetiline side, millest inimene ei olnud teadlik ja seega ei
osanud ta seda lõpetada. Sellest sidemest tulenevalt on inimese sees
olnud see endast andmise sundus - võlgu olemise tunne. Peab tegema
seda, mida tegelikult ei taha teha, sest ei näe põhjust. Peab
tasuma millegi eest, millele ei ole määratud hinda ja mis ei kuulu
andajale.
Inimene on oma ajas, midagi endale saanud, oma osaks võtnud ja see
on põhjus, mille eest tuleb maksta ka tagantjärgi, sest andja ei
ole teinud rahu iseenda poolt tehtud otsuste ja sammudega – ta ei
ole vastuvõtnud oma elu ega iseennast. Andja poolt jagatu on olnud
laen – ohver ootab süüdlaselt tasu ebaõigluse talumise eest.
Ohver oli, andis ja elas oma elu, kuid ei saanud vastu seda, mida
tema vajas. See, kes sai, peab võlga tasudes maksma ohvri kannatused kinni. Kuid kannatuste suurusel ja kogemisel ei ole hinda ja senikaua, kuni inimene on astunud endalegi aru saamata ohvri ja süüdlase mängu, tunneb ta kohustust maksta, sest süüdlane on ohvrile võlgu.
Mulle meeldib käia seal, kus mina veel ei ole käinud, sest seal
olen tundmatu – seal pole veel olnud ega teinud ja see, kes mind
kohtab, vaatab otsa inimesele. Tema ei näe mind läbi minevikus minu poolt
äratatud tunnete. Vabadus on selles kohas, kus kõik alles sünnib
hetkes. Ahelad peituvad mälestustes, mis on kaasas ajast, mis on
juba olnud.
Kui vastutulija eirab, siis võõra puhul ei tee ta välja teisest
inimesest. Kuid, kui seda teeb tuttav nägu, siis vaatab ta nimelt
just minust mööda. Mujal olen lihtsalt teine inimene, kuid seal,
kus olen juba olnud, on olemas minust jäänud jäljed – värvid
inimeste sees – kardan enese tundeid, mis minule tagasi ulatatakse.
Tuttavate nägude hulgas vajan kaitserüüd, olen pingul, et olla
valmis vastama ja vastuvõtma. Ma ei saa olla vaba ja enese kaitsmise
pärast ma ei tahagi, enese vabaduse sees olles, olla koos nendega,
kellega olen kuidagi ja kunagi ühes olnud või alles koos.
Tean, et kohtumise hetkel võin meeldida, kuid võin ka mitte, võin
saada naeratuse ja lahke pilgu, kuid võin ka mitte. Kohtun ehedalt
selle iseendaga, milline olen teiste silmis ja seal pole
peitupugemiseks kohta – kõik on nii nagu on – tuntavalt. Võõras
kohas ja võõraste hulgas ei loe see, kas ma eksin või mitte – ma
ei pea selle ees hirmu tundma ja sellest tulenevalt ei ole mul vaja
iseennast kontrollida. See, milline oskan sel hetkel olla, see on
vabaduse looming. See, mis hetkes oli, see sündis ja kadus. Olen
vaba oma ajas.
Mina ise ei näe, vaadates teisi, inimest, sest hirmu tundes otsin ja
pelgan vastu vaatavat iseenda tunnet. Olen olnud iseenda moel ja
moodi ning pelgan hinnet iseendana olemisele. Ohver minus - võin
olemata olla, sest ei ole vahet, kas olen või mitte – ma ei saa
muuta seda, mis juba on olnud. Süüdlane minus - ma ei taha kohtuda
nendega, kes äratavad minu tunde. Tunne on, sest mina ise mäletan
olnut ja sellest ajast on jäänud jälg minu sisse – mina ise olen
enese ees süüdi.
Kusagil on veel lahtilaskmata tunne, veel üles leidmata hirm ja ma
tean, et ühel päeval, ühes kohas, ühel kohtumisel ma kohtun
tunnete raskusega ja just sellepärast kardan ma minna sinna, kuhu
minust on jäänud jäljed.
Kindlad rollid ja neist tulenevad traditsioonid on Maailm, mis püsib
kordustel. On, sest on olnud – jälgides võetakse üle mudelid ja
suunatud tähelepanu saatel korratakse olnut – õpitakse. Selles
Maailmas tähendab õppimine juba olemas oleva kordamist – ise
ennast sobitatakse paika seatud raamide sisse, et olla nii nagu juba
on oldud. See peaks olema inimese jaoks justkui ohutu, turvaline ja
sobiv tee ning valik. Inimeste elude teed oleksid justkui ühed ja
samad algused ja jooned, kuid ometi on kõik nende sees ja kõigi
tulemused erinevad. Kuid hoolimata sellest valitseb võimul jäik
hoiak, et inimesel tuleb ennast mahutada ja püsida seatud raamide sees, et olev saaks jätkuda.
Inimeste Maailm ei alanud täna ega eile, vaid väga ammu, seal kusagil
kaugel. Ega see loe ja ega täpselt ei teatagi, kuidas kõik päriselt on olnud – on jäljed, millelt oletatakse, on mälestused,
mida valikuliselt mäletatakse, on lood, mida valikuliselt edasi
jutustatakse. Maailm näib tugevalt ja kindlalt paigal ja alles
püsivat, kuid tegelikult on see jäiga ja pinges olevana iga hetk
valmis illusioonina purunema, kui on olemas keegi, kes kahtleb
kordamise vajaduses ja küsib iseendalt MIKS.
Inimeste Maailmas on uskumus, et tuleb vältida kaost ja segadust.
Kaoses läheb ja minnakse kaotsi. Kõik ei tule ega jää ühes.
Seega tuleb suuta vältida plahvatust algatav võimalus – inimesi
ja inimeste sisemist ning välist Maailma tuleb kontrollida ja
jälgida. Sellest tulenevalt on väljamõeldud seadused ning reeglid
ja nende täitmisi kontrollitakse. Kontrollimise olemas olemine
tähendab vabaduse puudumist ja vange ning vangivalvureid.
Inimesed on peeglitagusel maal kinni – nad on kinni ajas, mis on
ära olnud ja sellest jäänud jälg on kadumas. Jälje hääbumine
tõstab kiirust, sest aeg tiksub lõppu. Inimene on mänginud ühte
ja sedasama mängu – kui viimased liivaterad ajas on veerenud üle
ääre, siis keerab ta oma mälestuse sisse suletud aja juba ära
olnud aega kordama. Inimeste aega tähistav arv on keeramiskordade
järjekorranumber.
Inimesed näevad ühte ja sedasama und – inimeste Maailm asub ära
olnud aegade, lugude, inimeste mälestustes. Inimene elab peeglis ehk
ära olnud ajas. Inimene elab seal, kus kunagise teo tagajärg on
põhjus, miks on karma ja võlad – jätkumine ja jätkamine. Inimese elu on töö tegemine
kindlates raamides ja rollides. See on inimeste tegevuses hoidmine - tundena reageerimine ja sellest tulenevalt iseennast oma tundena tundmine.
Inimeste Maailma vaatenurk – kõike on ja jääb puudu,
kõike on ja jääb üle – valet on liiga palju ja õiget on liiga
vähe. Olles on kõigil näiliselt midagi, kuid ära minnes ei ole kellelegi, midagi ühes.
Inimesel on võime luua siin ja praegu sündiv enese kordumatu
olemine. On, sest oli, kuid veel ei ole olnud seda, mis on. See, mis
on, seda veel ei ole olnud, sest seda ei ole veel ära olnud.
Inimesel on olemas kõik see, mis on – selle on ta loonud ja kõik
see, mida veel ei ole - ta ei ole seda veel loonud.
Ei ole vaja väljamõelda ega programmeerida roboteid, sest Maailmas
on olemas inimesed, kes käituvad ja on nagu robotid. Hoides
nutiseadmeid enese käes ja vajudes netiavaruste sügavustesse,
käituvad inimesed kui masinad. Nupule vajutamiseks teevad inimesed
automaatse liigutuse ja järgmise ning järgmise. Inimesed
reageerivad enese käivitajatele – piltidele ja sõnadele, mis
vahelduvad. Inimesed järgivad radu, mis ei saa otsa. See on Maailm,
kus ei ole vaja ise mõelda ega päriselt minna ja teha – kõik on
olemas, kõik on valmis ja kõigest saab olla osa. Kui veel ei ole,
siis keegi kohe paneb üles ja sellest saab osa nii nagu oleks ise
päriselt teinud ja olnud.
Võrksüsteemi juhtimispult lülitab inimesi sisse ja välja, sest
ekraanidele kuvatav on programmi teel juhitav. Senikaua, kuni pole
kõlanud õiget remarki on inimesed vaikivate ja nähtamatutena
taustal, vaatamas ja jälgimas. Kui toimub sisselülitus, siis
ilmnevad näod ja voolavad hääled – sõrmed trükivad sõnu ja
vajutavad märke – jäetakse iseendast jälgi. Tegevus tehtud,
kustub valgus ja ollakse ootel. Oodatakse järgmist lülitust, et
saada võimalus olla. Vajatakse uut lülitust, et enese vajutuste
tulemusi ekraanil nähes, iseennast olemas olevana tunda.
Seal Maailmas, kus ollakse reaalne, seal ollakse füüsiline inimene.
Seal, kus ollakse virtuaalne, ollakse programm – nime ja näoga
kehatu hologramm. Tahe olla reaalne kisub inimest võrgus kaheks,
sest on võimetus olla virtuaalses Maailmas reaalne. Võib olla küll
ühendatuna võrgus ja sees, kuid süsteemi ja teiste inimeste
eelistused ning valikud kuvavad või lülitavad teisi inimesi välja
ja sisse ning lisavad või eemaldavad lehtedelt – inimesed kaovad,
sest neid ei ole võrgus päriselt olemas ja inimesed saavad
võimaluse võtta osa, kui neile on antud võimalus olla osa süsteemist.
Inimprogrammid programmeerivad enestele võrgus elamiseks täpselt
sellised Maailmad, mille osana tahetakse iseennast näha ja kuulda
ning nende sisse ennast ühendatakse, et näiliselt olemas olla –
iseendast jälgi jättes laikida, jagada lugusid ja lisada
kommentaare või vaikides, rohelise täpiga tähistatuna, teiste
olemisi ja tegemisi pealt vaadates nö nähtamatutena omadel radadel
kulgeda. Suures võrksüsteemis on inimrobotid, programmeeritud
inimesed, hommikust õhtuni suure ja nähtamatu masina osadena ennast
tegevuses hoidmas – suurt ja värvilist Maailma ehitamas ja elus hoidmas.