Valikute kohad

Jõulud on aeg, kus ollakse ja tehakse tavapärasest vähe või rohkem kuidagi teisiti, sest kõigil on omad lootused ja tihti on teiste peale pandud teatud ootused. Jõuludel on kokkuleppeliselt oma tähendus ja eesmärk, millest lähtuvad tavad ja kohustused, kuidas olla ja teha ning mida peab tegema, sest see on justkui õige, et olla hea ja ilus.

Neil päevadel tundsin endas segadust, sest erinevate inimestega seotud hetked, kui häälega lausutud sõnadega kõne, libisesid läbi meelte. Ikka ja jälle tõusid üles erinevad lood, mis kraapisid sisemust ja rahu nagu polnudki enam järel. Olin sassis ja häiritud, sest minu sees kõnelesid teiste hääled.

Otsisin vastust, kuid ei leidnud, sest ei mõistnud ühist nimetajat. Sain aru, et lood on seotud tähelepanuga, kuid see ei lahendanud teemat ära ega loonud kergust. Küsisin iseendalt – miks on minul tähelepanu vaja?

Seekord ei olnud küsimus teistelt tähelepanu püüdmise ega saamisega, vaid minu enda omaga – iseenda tegemistele tähelepanu pööramisega. Üles tõusid ja olemist segasid lood, kus oli valiku tegemise koht – kus oli veel võimalik teisiti valida, kui see, mille endas olin juba ära valinud. Teadsin, et veel oli aega olla, et uuesti valides näida teistsugune ning sellest tulenevalt jõuda ehk teise tulemuseni.

Vahetada oma valikut, et muutes muuta või jääda enda juurde, sest tehtud otsus oli enesele hea. See kahevahel olek ei lasknud tasakaalu taastada – veel olid jõulud, veel oli aega, et olla ja teha jõuludega seotud nö „õigeid” ja „ilusaid” valikuid.

Sõnadepaar – valikute koht – tõi rahu, sest iseennast mõistes selginesin. Mina ise näppisin iseennast, et ega ma ei tunne hirmu tagajärgede ees, mis võivad tehtule või tegemata jäänule järgneda – kas mina ise olen potentsiaalset tulevikku valmis vastu võtma ja vastutan oma enda valikute tagajärgede eest – selles oli küsimus.

Marianne

26.12.2019.a