Meie argipäevas on asju, mida tihti ja tegelikult vaatame üsna
ühelt poolt ning me oleme kinni selles oma tõeses vaatenurgas.
Oma teedel käies kõnnime üsna palju teistest mööda ja keerame neilt pilgu ära,
sest ei taha, et teine tuleks ja puudutaks meid – meie ei taha teda
vaadata ega kogeda. See kõik tundub mõttetu ja liiast ning seega me
lihtsalt astume mööda või keerame selja.
Me hoiame iseennast, et olla eemal ja väljaspool teiste teedest.
Hoiame eemale, et ei kohtuks nendega, kes võivad olla igavad, valed,
koledad, meis tundeid äratavad jne. Usume, et meil puudub huvi ja
tahtmine kohtuda. Püsime oma piiridega piiratud maailmas, sest seal
on kindel ja turvaline olla.
Loo üks pool on see, et me väldime seda, mida me ei taha, kuid loo
teine külg on see, mida me ei saa - me ei jaga iseennast. Möödudes me ei kohtu ega ava
ennast, kuid nii jätame iseennast ilma võimalusest näidata ennast
Maailmale st teistele inimestele. Miks meie ise ei taha ennast
näidata ja avada?
Me ei taha teist inimest vaadata siis, kui tegelikult meie ise ei
taha iseennast näidata. Me ei taha iseennast näidata siis, kui meie
ise ei taha iseennast vaadata.
Marianne
16.12.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar