Valge Valguse valguses

Vajan valgust enese sisse,

pimedate sügavuste hämarusse,

et enam peitu ei poeks

ega kohta enesele leiaks,

kus maetuna varjudesse

olen mina ise

valusalt katki

ja segamini sassis.

Nurgas hämaruse varjus

olen ehmununa kägaras.

Mängisin suurt mängu

nimega Elu,

kuni tornid kukkusid

ja klotsid kadusid,

sest kannatuse kaotasin,

kui tunnetesse komistasin.

Ise enese eest varju pugesin,

ise enda eest peitu läksin.

Olin suur ja võimas,

kui ehitised kerkisid,

kuid ebaõnnestusin,

kui loodu selline polnud,

kui uskusin end suutvat -

põlvili vajusin,

kaotuse all murdusin -

mina iseenda ära kaotasin.

Valge Valguse valguses

näen ennast selguses

ja ise ennast mõistan -

tule, ma kaisus hoian,

enese embuses lohutan,

tule ja ennast näita,

minule avane ...

Hoian ise endal käest kinni,
enesega ühes kõnnin

ja ise vastu eneses võtan -

olen ausalt alasti

ja ise endale otsa vaadates

ise endasse sisse astun.

Marianne

25.12.2019.a