Keeruliselt tundunud lood osutuvad mõistes sageli üsna lihtsateks
teemadeks – kogu lugu olenes sellest, millise külje pealt vaadata.
Aastaid ei mõistnud ma iseennast ja sellepärast küsisin õpetajaid
kohates endale abi, kuid ükski vastus ega tehtud otsus ei olnud kergust loov lahendus seni, kuni kõndisin mõistmiseni enda sees.
Olen tundlik sügavatele tunnetele, mida näen, loen ja kuulen –
selle elan endas läbi. Üks nimetas seda põlastavalt
nõrganärvilisuseks, teised on öelnud üht koma teist või kõrvale
vaadanud. Mind on see külg eneses vahel tõsiselt häirinud, sest
pisarad tulevad ka siis, kui on põhjust särada ja rõõmu tunda.
Olen otsinud ise ja oletanud, et see on ehk selle või teise või
kolmanda pärast. Täna mõistsin, et need korrad on olnud minu enese
lein, minu elus olemata jäänud või olemas olnud lugudes peitunu
pärast. Kogedes vahetult enese sees, sest tundes tundeid avaneb
lugu, millest pole veel läbi kõndinud ega seega ennast mõistnud –
vabanen leinates kaotusest, mida olen tundnud, kui ei ole või olen
kogenud seda, mis haiget tegi.
Kui oli käes koht ja hetk, kus ma avanesin, siis mina sulgesin ise
ennast, sest valu ei pidanud selles hetkes ju olemas olema. Kaks
vastandlikku suunda – avanemine ja sulgemine ning kahestudes
moondunud mina. Ma ei leinanud, sest ei mõistnud iseennast, kuid
tundsin, et mul oli endast väga kahju. Väljalubamata lein kasvas
iga korraga suuremaks, sest kõik eelmised korrad olid veel alles. Ma
leinasin iseenda elus olemata jäänud või valusalt tunnetatud
kogemusi – seda, mida minul kunagi olema ei saa või mida mina
kunagi olematuks või teiseks muuta ei suuda, sest see aeg oli juba minema
läinud.
Marianne
27.12.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar