Miks usub inimene, et tema on vahend, kellegi teise mängus? Miks
unustas inimene, et tema ise on iseenda ja oma elu looja? Mida
tähendab olla looja?
Tee, Inimesena kõndides, viib läbi vanade võlgade kustutamise ja
kõike toimuvat ise endas kogedes. Inimene tunneb sügaval endas, et
tegelikult on tema elu üks suur kordamine, kui algul tunduski, et
uuesti alustamine viib teise tulemuseni, siis mingil hetkel, kui
valus väsimus võtab lootuse, tunneb ta, et kõik see on kord juba
olnud – tema elutee on kui üks pikk uni, mis ei lõppe otsa.
Elu on mäng, kuid mängus on reeglid ja piirid. Inimene tunneb, et
temaga mängitakse – tema ise ei juhi, vaid on ja elab etteantud
piirides. „Mine, sünni Maale ja täida oma ülesanne!” Inimene
seisab ja küsib MIKS? - et sellele küsimusele vastust leida vaatab
ta oma teel tagasi, sest põhjus peab asuma tema minevikus –
kunagise teo tagajärg on põhjus, miks ta siin on - Oled, sest olid!
Teed, sest tegid! Tunned, sest tundsid! - inimese elu on kui juba ära
olnu peegeldus. Inimene elab oma elu lootuses uuele, kuid loob uut
korrates kordusena vana.
Inimene tunneb, et tal on oma teel kaasas ülesanne, mille tema peab
oma elu jooksul ära lahendama. Ta on ringina rattas, sest ühe loo
lõpp on teise algus – see tähendab ju seda, et lõppu ei olegi.
Inimene vaatab tagasi, sest sealt tuli ülesanne kaasa ja järelikult
peab seal olema ka lahendus. Inimene usub, et kui leida üles vastus
küsimusele Miks? siis saabub selgus. Miks on piitsutav põhjenduse
otsimine, et näha ja mõista – Miks inimene oma elu elab?
Kuidas saab inimene olla looja, kui tema on mängu sees. Kui hinged
tegid kokkuleppe ja panid paika raamid ning andsid inimestele kaasa
ülesanded, siis algas mäng – kuidas vaadata seal algust ja kuidas
näha seal lõppu. Loojal peaks olema loomise vabadus ja kontroll
loomisprotsessi üle, kuid inimene tunneb, et temal ei ole oma elu
üle kontrolli – Maailm tema ümber elab oma elu. Inimene võtab
oma Elu nimetaja alla kõik selle, mida ta seostab oma Minaga –
seal on seda kõike palju enam, kui tema tegelikult luua saab.
Inimene tahab luua enda jaoks kõik selle, mida ta tunneb, omab ja
saab – kuidas saab ta siis olla looja, kui ta ei suuda oma elu iseenda
jaoks ilusaks ega heaks luua.
Hirmu tundes kardab inimene oma lõppu – tema on oma elu ära
elanud ja see võetakse temalt, kuid mis saab siis, kui teda ei võeta
kaasa st ei lubata edasi – vaid saadetakse uuele ringile uue nime
ja näoga oma elu elama – uus algus, vanad valud, mäng elu ja
eludega – otsides üha uuesti vastust küsimusele Miks? Miks ei ole
inimene ikka veel seda üles leidnud? Ühes lõpus väsinuna seistes
ootab inimene, et tema Aeg lõppeks ära – elu saaks otsa.
Inimene ei leia lõpplikku vastust, sest ta alles mängib ja mäng ei
ole veel lõppenud. Inimene on unustanud, et Aeg ei saa otsa, kuid
inimene elab oma elu uskudes, et kord tema aeg lõppeb. Miks – on töö
tegemine vastuste otsimiseks, et veel enne lõppu valmis jõuda.
Kividel on nimed ja numbrid ühe aja alguse ja lõpuga – kui oli
algus, siis järelikult tuleb ka lõpp. Inimene elab, läbi raskuste kõndides, lootuses, et kui siin selles eluajas oligi igasuguseid
huvitavalt valusaid asju, siis seal tolles teises ajas, mida ta küll
veel ei näe, kuid ometi usub ja loodab, et seal on tema elu ilusam
ja helgem. Kuid see seal, uus elu, tähendab ju seda, et enne on vaja
üks aeg ära lõpetada, vastused leida ja tee lõpuni käia.
Inimene on unustanud – Ajal ei ole algust ega lõppu – Aeg voolab
edasi. Inimese tee ei alanud siin ja praegu ega lõppe ühtede
numbrite peatudes. Aeg on üks Aeg kõigil ja kõigel, kõik see, mis
oli ja on, on selle aja sees – mäng ei lõppe, sest mäng kestab
ja mängus on see, kes elab ja kõnnib inimesena.
Inimene loob ise ennast iseendale kinkides ja võtab ennast iseendas
vastu. Looja loob küsides - kuidas läheb tema tee siit edasi ja
millisena tema valib oma Elu mängida? Sellest valikust sõltub, kuidas ja millisena jätkub
mäng teadmisega, et on aega, sest käes on Inimese Aeg.
Marianne
02.12.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar