Austus elule ja lugupidamine elu ees, kuidas, kui inimene elab elusate
ja elutute asjade maailmas. Asjad on tehtud ja mõeldud inimese
jaoks, asjad on asendatavad ja tundetud. Üsna sageli muutuvad
inimese jaoks ka teised inimesed asjadeks – nad on küll elusad,
kuid ometi kui asjad, kellega mängida. Asja vastu puudub austus ja
lugupidamine, sest asi on lihtsalt üks asi paljude seast.
Inimene muutub asjaks, sest igal inimesel on tunded, millega ühes
käiakse ja millest läbi vaadatakse. Kui inimesel on teise inimesega
halb või ebamugav olla, sest tema enda sees on tunded, siis ei ole
temal seda „asja” vaja ja asja saab väljavahetada, see antakse
ära tunnetest vaba vabaduse vastu. Kui on halb olla, siis järelikult
on teine vale – inimene ei ole lugupidav, sest ta ei hinda elu,
vaid arvestab iseendale sobivust – kui kasulik ja vajalik teine
inimene temale on – kui inimesele pole vaja, siis pole oluline, kas
asi on või ei ole olemas. Elu muutub väärtusetuks, kui sellel pole olulisust inimesele ega ühiskonnale.
Inimene läheb ja teeb haiget teisele inimesele, sest temas endas on
valu, kuid ta ei peatu ega mõtle sellele, kuidas teine kogeb enda
sees sama – ta ei taha teist säästa, vaid tahab, et teine tunneks
tunnet – tema tahab panna ka teise inimese valutama. Inimene ei
tunne ega kuule teise inimese südametukset – eluhäält. Inimene
vaatab pealispinda ja hindab oma mugavust. Eemale hoidmine ja
kokkupuute vältimine ei ole lugupidamine elu ees. Ükskõiksus ja
haletsus on tunded ning need ei väljenda austust elavale. Inimene
seisab endas ja lubab – las teine olla olemas seni, kuni too teda
ei häiri ega sega – võib olla täpselt seni kaua, kuni tema ei
pea oma tundeid tundma.
Inimene ei austa teist inimest, kui ta pole aus enese ega teise ees –
teist vaadates vaatavad talle vastu tema enese mõtted ja tunded.
Inimene ei näe teises elu, vaid iseenese sees olevat tunnet. Kui
inimene ei saa teist inimest armastada, sest ta ei suuda selleks
põhjust leida või ei oska ta teist ilma oma tunneteta vaadata, siis
ei austa ta teise inimese vabadust olla tema ise – elada oma elu
iseendana, sest too teine ohustab inimese vabadust. Inimene ei näe
teist inimest, kui ta ei suuda mööda vaadata iseendast.
Teine inimene on inimene nii nagu kõik teised inimesed ja kõigi
nende sees on olemas see sama, mis Sinu ja minugi sees – Elav Elu
Hingus. Inimene ei näe teist inimest iseendana, kui tema ei
väärtusta iseennast ega iseenda elu – ei ole lugupidav ega avalda
austust iseenda sees olevale – ELU -le. Elu – see on see, mida ei
olnud inimese võimuses iseendale anda – tema võib selle küll ise
endalt või teistelt võtta, kuid tema ei saa seda kunagi ise tagasi anda –
inimene on olemas täpselt senikaua, kuni teda enam ei ole.
Marianne
23.12.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar