Tundub ju tegelikult kummaline, et hoolimata sellest, et me täiesti
tõsiselt hoolime ja arvame ennast teisest inimesest aru saavat, kui
tema tunneb oma vanaduse valu ja väsimust, kuid siis tahame ikkagi,
et ta oleks meie jaoks alles - oleks olemas, sest ta on alati meie
elus olemas olnud.
Kuidas saaksime temast ise lahti lasta ja öelda – see on okey, kui
Sa lähed, sest see on Sinu elu ja Aeg. Sellel astumise sammul on
meie eneste valu hirmust kaotuse pärast nii suur, et me tahame seda
hetke igal võimalusel edasi lükata. Meis on ületamatu hirm selle
ees, et kaotus saab olema lõplikult igavene.
Me oleme olnud tugevad olles ikkagi nõrgad, sest üks teine on meist
eespool alati olemas olnud, siis kuidas olla nüüd tõeliselt tugev
ja suuta seista päriselt ja lõplikult üksinda, kui meie käsi
teise peost on lahti libisemas ...
Marianne
10.12. 2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar