teisipäev, 10. detsember 2019

Kui homme enam ei ole





Tundub ju tegelikult kummaline, et hoolimata sellest, et me täiesti tõsiselt hoolime ja arvame ennast teisest inimesest aru saavat, kui tema tunneb oma vanaduse valu ja väsimust, kuid siis tahame ikkagi, et ta oleks meie jaoks alles - oleks olemas, sest ta on alati meie elus olemas olnud.

Kuidas saaksime temast ise lahti lasta ja öelda – see on okey, kui Sa lähed, sest see on Sinu elu ja Aeg. Sellel astumise sammul on meie eneste valu hirmust kaotuse pärast nii suur, et me tahame seda hetke igal võimalusel edasi lükata. Meis on ületamatu hirm selle ees, et kaotus saab olema lõplikult igavene.

Me oleme olnud tugevad olles ikkagi nõrgad, sest üks teine on meist eespool alati olemas olnud, siis kuidas olla nüüd tõeliselt tugev ja suuta seista päriselt ja lõplikult üksinda, kui meie käsi teise peost on lahti libisemas ...


Marianne

10.12. 2019.a



Kommentaare ei ole: