Ise ennast järele oodates

Tunnen, et enese sees

olen täna rahutu -

pinna all väreleb,

 kusagil sügavuses liigutab.

Tahaks kuhugi minna,

kuid astudes välja

poeks tagasi peitu,

läheks majja varju.

Lühike on rada,

väike ja tasane samm,

mis käib harjumuspärasel

sissetallatud teel.

Tunnen, et aeg on taas

ise endaga kokku saada -

kuid kus ja millal.

Avarad lagendikud,

lõputuna kulgev kõnnumaa,

lagedad mäed

ja vabaduse tuul.

Kusagil selle Maailma sees,

küll teisel ajal

ja teises kehas,

on olnud mul kodu -

see õrnalt kutsudes

ootab tagasi teelt.

Seistes igavikulise mere kaldal

varvas puudutamas vett,

külm ja karge värskus

äratab unest üles

ja ma avan silmad.

Avaruse tühjust on tarvis,

et kogu täidetuse tagant

ulatuksin ise endani -

sügavale sisse näeksin välja.

Kogu Maailm on valla,

seisan varbad äärel

ja vaatan alla -

kes ja kus ma olen,

kas on mul tiivad,

kuhu ma lendan.

Astudes maja varjust,

kui seisvast ajast välja ...

... jõuan kohale siis,

kui olen pärale jõudnud.

Marianne

26.11.2019.a