Ära olnu oli ära olnud

Oli üks hetk,

oli kohtumine

üle aegade -

kaua ei olnud

teineteist näinud.

Kõike oli olnud,

halba ja head,

minevik meist,

meie sees ja mälus,

oli kaasas.

Olin hetkes ja kõndisin läbi,

kuid hiljem

mõttelõnga näppisin,

tagasi vaatasin

ja üle kontrollisin -

milline mina olin olnud.

Hetk oli möödas,

ta oli läbi saanud,

kuid mina endas otsisin -

kas leian sealt endale

veel mõne tunde

või ära olnule

sügavama sisu,

all või tagamõtte.

Käisin, vaatasin üle

ja välja mõelda proovisin,

kas ja kui

oleks olnud teisiti,

kas ja kui

oleksin olnud teisiti,

kas siis oleks olnud

kuidagi teisiti.

Minu sees oli hirm,

seal pesitses kartus,

et sellel kohtumisel

võivad olla tagajärjed,

millele olles

mina ei mõelnud,

mille peale olles

mina ei tulnud.

Vaatasin tagasi

ja nii mina

ei tundnud endas,

et tegelikult hetk

oli juba möödas,

sest see

oli läbi saanud.

Korraga mõistsin,

et võin lahti lasta,

kui mina ise luban

enesel olnust lahti lasta,

sest ära olnu

oli tegelikult
juba ära olnud.

Marianne

06.11.2019.a