laupäev, 2. november 2019

Elavate unistuste maa





Unistused on siht,
kuhu kohale jõuda -
sinilind, keda püüda.
Unistused on värv,
millega oma elu aega
endale armsaks maalida.
Unistused on teadmine,
et minul on võimalus
meeles looduni ulatuda.

Minu unistused olid õhulossid,
mille tuul minema puhus.
Minu unistused olid seebimullid,
mis järjest katki plõksusid.
Ma ei ulatunud nendeni,
sest nad kadusid ära.

Minu unistused kadusid ära,
läksid kuhugi kaugele
või pudenesid tolmuks.
Enam ma ette ei kujutle,
endasse pilte ei loo.
Olen, lihtsalt olen
ja tõtt vaatan
argise reaalsusega.

Ma ei teagi enam,
kas minu pintsel
on veel alles,
kas leidub minu sees
veel heledaid värve,
millega maalida,
et enese ellu luua
unistusi elavaid.

Mina ise ei luba
endal unistada.
Mina ise ei lase
iseendal unistada.
Mina kardan,
et mul puudub võimalus
unistusteni ulatuda.

Olen karm ja kivine,
sest täna usun,
et unistused katki lähevad
ja kildudeks purunevad.

Vabadus ja avarus
raamitud puuriks osutusid.
Jõuetus ja väsimus
olid hetkes,
mil valusalt kogesin,
et minu ilusad ja haprad
õhku täis unistused
lihtsalt täide ei läinud.
Mul puudsid tiivad
ja helguse kergus,
et ära lennata -
elavate unistuste maale.


Marianne

02.11.2019.a



Kommentaare ei ole: