Ootel olles minevikku tagasi oodates

Tean, et minu elus on olnud üsna palju neid hetki, kus olen oma tunnete sisse astunud ja neid olevikuga võitluseks kasutanud, sest pole tahtnud või suutnud  otsa vaadata oma – minu parimale võimalikule. Väga palju kordi olen otsinud vastust küsimusele - kuidas saab minu parim võimalik olla selline nagu see oli, kui mina olen enamat väärt – ja olengi keeranud teisale ning läinud uuesti seda paremat parimat otsima. Ma ei saanud aru, kuidas saavad ja oskavad teised inimesed enda jaoks paremat parimat luua, kuid mina mitte – mina nägin ju, et võib ja saab olla – viha, enesehaletsus, väärtusetus – mina lihtsalt ei osanud. Kui sulgesin silmad, võitlesin, tegin kõva häält ja ennast tõestasin, siis kõike seda selleks, et sundida olevikku vahetuma nii, et mina saaksin uue, ilusama ning parema parima.

Parimal võimalikul on alati omad nurgad või küljed, mis ei ole lasknud mul mugavalt olla, et saaksin ennast lõpuni hästi tunda. Minu parim tulemus ei tundunud mulle alati paremat toovat, sest üha uuesti kogesin, et mina ei suutnud enda parimale parimat vastust Maailmas luua. Kuid, mis on parim – see, mis teeb õnnelikuks ja ulatab mulle soovitu ehk teadmise – mina olen õnnestunud. Uskusin, et kui parim vastus oleks ilus ja hea, siis selle võtaksin vastu. Kuid, kui mulle minu enese loodud tulemusele saadud vastus ei meeldinud, siis pidi keegi suutma selle ringi vahetada, sest mina seda ei tahtnud – see on raskelt valus kogemus – parim ei ole alati parem – minu kasvamise teekond.

Minu parim = mina olen parem - see tähendab, et mina tahtsin olla parim, kui see, mida suutsin saavutada. Julgesin iseendana olla ja astuda, proovisin ja hüppasin, kuid tuuleta ja õhuta ei lenda, sest kogesin vaikust – valus ja tasalülitav kogemus. Vaatasin olematut vastust oma tulemusele ja tundsin ennast katki lõigatuna. Oli suur energia puhang, mille ulatasin iseendana Maailmale, kuid vastu vaatas vaikus. Tundsin, et need on ärapööratud pilgud, mis nägid minu armetust – suutmatust saada positiivse energiaga täidetud vastuseid. Tulemusetus kukutas taevast alla, sest kogesin - minu tiivad ei kandnud.

Mina suunasin tähelepanu Maailma vastusele, sest pidasin seda oma tulemuseks. Vaatasin seda nö tulemust enesekaitseks, et ma enam ei astuks, oleks ega teeks, sest kui mina saaksin rahulolu protsessist, oma tegevusest ja loomingust, siis teeksin ju seda üha uuesti ning kogeksin üha uuesti tulemusi, mis võivad puudutades haiget teha.

Ma ei võtnud oma elu vastu, sest ma ei leppinud sellega, et mina ise ei suutnud oma elu oma tahtmise järgi kontrollida. Teadsin, et mina ei saa välja ega lõpetada täpselt siis, kui mina ise tahan, sest kui astungi mängust välja, siis jääb lugu pooleli. Teadsin enda sees, et mina ei ole ainus muutuja oma elus ning mina omakorda olen, oma elu elades, osaline teiste eludes – olen seotud ja suletud ringi. See on teadmine, et ära minnes tuleb minul tagasi tulla – sain ainult tunda või vaikida ja nii astusingi oma tunnetega ühes edasi. 

Tehes ja andes ootasin lõpetatust, et vana ja juba ära olnu seljataha jättes saaksin uue juurde astuda. Pooleli jäänud, see tähendab need lood, kus minu jaoks pole punkti pandud, on alles avatud uksed ja ma pöördusin endas üha uuesti tagasi sooviga need sulgeda, et saaksin lood lõpetatuks lugeda. Ootele jäädes jätsin ise ennast ootele ja just sellepärast hoidsingi oma tähelepanu nö tulemusel – Maailma vastusel, et vältida uuesti astumist, sest astudes võisin oma ellu luua üha uusi avatud uksi.

Olin ootel, sest pidin suutma avatud uksi kontrollida ja hallata, pidasin arvet ja ootasin vabanemist - ootasin positiivseid Maailma vastuseid neile juba ära lennatud hetkedele, mil tuul vaikis, sest siis andnuks ma endale loa uuesti hüpata, et taas kergelt kõrgemale lennata.

Mina ise hoidsin ennast tagasi, sest ei lasknud pooleli olevatest lugudest lahti. Olin ootel, sest pidin olema valmis selleks, et kui kord tuleb aeg, siis olnuksin valmis kohtuma. Uskusin, et lõpetamata lood tähendavad tagasiminekut sellest kohast, kus olin – mina pidin ümberpöörama selleks, et sulgeda uks. Mina ei mõistnud, et tegelikult oli see siin ja praegu, vaid uskusin, et möödunu jõudis mulle järgi ja sai mind kätte. Suutmatus kontrollida iseennast olevikus, sest minevik lisandus olevale hetkele. Läksin paigast ära, sest olevikus olemise asemel teadsin end minevikus olevat – korraga oli avatud uksest ära olnu taas minu sees ja ümber. Elasin oma elu, kui benjihüpet – lasin lahti, astusin ja olin vaba, tunnetasin vabaduse tiibu ning siis tõmbas minevikku seotud köis mind tagasi, sest mina nägin iseendana olemise tulemusena Maailma vastuseid ...

Marianne

19.11.2019.a