Mina
ise hoian, sest ma kardan vaadata. Mina ise hoian, sest mina armastan
vaadata. Mina ise seon, tundeid kasutades, mälestused enese
külge. Mälestus muutub ruumiliseks toaks, kus mina saan olla. Kui
annaksin oma mälestused vabaks, siis laseksin ise enesest lahti, kuidas
ma siis leiaksin õiged vastused üles ja oskaksin ennast alles
hoida. Mida ma teeksin, kui minul ei oleks möödunu mälestusi?
Minul
ei oleks siis mitte millestki kinni hoida ja ma sünniksin igasse,
just algavasse hetke uuena. Ma oleksin kui fööniks, kes hetk tagasi
põles ära, et just nüüd sündida. Kuidas mina siis teaksin seda,
mida ma juba teadsin, kui ma ei mäletaks. Mina vajan oma mälestusi,
et vaadata oma teekonnale tagasi – võtta ära olnust see, mida
arvan siin ja praegu vajavat ning vajaduse puududes hoian ikka, igaks
juhuks alles, enda sees.
Kuidas
mina siia sain? Miks mina siin olen? Mida minul teha tuleb? Milleks
ja kuhu mina jõudma pean? Mis on minu ülesanne - minu tuleku põhjus
– mina otsin seda, vaadates tagasi, oma minevikust. Kuidas olla
uus, kui mina tean, et olen vana? Kuidas unustada, see tähendab
kaotada olematusesse oma ära oldud ajalugu - MINA OLIN – siis
oleksin ju mitte keegi, sest siis pole ma enam MINA. Kes või mis ma
siis olen?
MINA
– see on ankur, ilma selleta tundun olevat pidetu – ilma alguse
ja lõputa olev hetk. Hirmus on mõte vaadata endale peeglist otsa
teadmata, kes ma olen ja miks just selline. Minu MINA on minu Maailm,
mille mina ise iseendale iseendana elamiseks loon. Minu MINA on minu
kodu, mille välimus ja seinad jutustavad mulle minust endast –
minu MINA on kuvand – mälestus on pilt minu MINA-st, et mina
mäletaksin ise ennast.
Kui
ma ei leia vastust MIKS?, siis ma teen ja tunne seda, mida ma mäletan
end olevat teinud ja tundnud – kui ei oska olla uus, siis olen vana
– korduv kordus oma mälestuste reas. Kui ma mäletan, siis tean,
mis jäi pooleli – sealt saan jätkata lootuses, et lõpetades
leian vastuse ja saan minna tagasi – koju, mida ma ei mäleta –
kuid mäletamata ei leia ma teed üles ega tea oma aja pikkust. Kui leian
mälestusest vastuse üles, siis saan tagasi minna.
Mina
sündisin ja õppisin läbi oma kogemuste, et mul tuleb mäletada
eilset päeva – mina pean alles hoidma kõik ära olnud päevad, et
täna osata vastata küsimusele, kuidas mina sellesse päeva jõudsin
– pean hoidma mälus ja meeles juba ära olnu. Miks – kui täna
olen just siin ja praegu see, kes ma varem ei olnud – olen uus.
Vahel seisan ma kohas, kus minu sees on olnud lühisena plahvatus ja
ma ei mäleta. Kõik oleks justkui puhtaks pühitud ning ma ei tea –
miks ja kuidas – olen korraga ilma minevikuta.
Öeldakse,
et ilma minevikuta pole olevikku ega tulevikku. Tuleb meeles hoida, et mäletada –
anda, endas kandes, möödunut edasi, sest siis ei pea täna uuesti
õppima seda, mida eile juba teadsid – et järgmine hetk algaks
sealt, kus eelmine pooleli jäi – nii jõuab kiiremini vastuseni.
Miks see inimesena olemiseks vajalik ja oluline on? Mis on see koht,
millest pole pääsenud edasi, siis kui mälu minema pühiti?
Kas
inimese eesmärk on luua mälestused, et ära olnut mäletada –
luua olevikust minevik, et leida viis, kuidas ehitada minevikust
endale tulevik? Kuid nii kaob olevik, sest sellest saab vahend –
mina olen, sest MINA OLIN ja seega saan olema – see on põhjus,
miks inimene ei teagi, kuidas olla ega miks ja milleks, kui ta juba
poleks olnud – ära olnud.
Kuidas
luua olevikus olemas olev hetk – lihtsalt olla olemas, vaatamata
tagasi juba ära olnud minevikku ja kartmata oma tulevikku.
Marianne
28.11.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar