Astun kapi varjust välja

Kirjutan oma kogemustest lugusid ja see siin on üks kogemus, millega olen pidanud kohanema ja õppima läbi oma hirmude edasi astuma.

Ajal, mil käisin neljandas või viiendas klassis kasvas parema esihamba kohale mädapunn. Kooli hambaarst puuris, minu arust tervesse, hambasse augu ja ravis ning parandas hammast nii nagu tookord õigeks pidas. Aastad läksid. Kord oli hambas plomm, siis jälle mitte. Seitsmeteistaastaselt murdus hammas ja sellele, mis alles jäi, kinnitati kroon. Vahel juhtus, et kroon tuli lahti, kuid siis liimiti see ikka tagasi. Huvitav oli see, et kui ees oli tühik, siis oli see lihtsalt fakt, kuid kui naeratus oli tervik, siis pesitses minu sees hirm, et kui kroon ära tuleb, mis ma siis peale hakkan.

Ühel hetkel tuli otsa vaadata tõele, et poolik hammas on juba nii väike, et appi tuleb võtta teine esihammas. Üks tõmmati välja, teine lihviti väiksemaks ja sellest ajast sain kahe uue hamba omanikuks. 26- selt selgus, et ka see võimalus on oma aja ära olnud ning tuleb edasi liikuda – taas üks hammas välja, kaks väiksemaks ning seejärel oli juba neli hammast omaette klompektina ees.

See kooslus pidas tõsiselt kaua vastu ja esihambad olid harjumusega omaks võetud, kuid sisimas teadsin, sest mäletasin, et need võivad tegelikkuses suvalisel hetkel, kui lihtsalt nii juhtub, eest ära tulla. Sellel teel käies kogesin ikka ja jälle paanikat, kui midagi läks teisiti – kas nüüd. Hirmu tekitas teadmatus, et mida ma teen, kui korraga olengi ilma. Loomulikult mängis oma osa ka rahaline pool, sest sellel teel käies on vajadus natukesest palju rohkema järele.

Juba mõnda aega teadsin, et tuleb minna ja uuesti uuele tõele otsa vaadata, kuid ikka oli midagi teist olulisem või polnud reaalsuses maksujõulisust. Sel sügisel võtsin ennast kokku ja läksin lõpuks abi küsima. Selgus, et ühest küljest oli käes viimane aeg – taas parempoolne hammas oli juureni ära kulunud, teisalt vasakpoolne tugev ja kindel – arstil läks pool tundi kõva tööd ja jõuga rassimist, et kroon ära saada – järelikult ei oleks ta varem nii sama lihtsalt ära kukkunud.

Esihambad – elu hammustamine, mehelik ja naiselik pool, isa ja ema – naise ja ema pool tugev ning kindel, mehe ja isa pool kaduv. Lebasin toolil ja küsisin endalt ning Maailmalt st isalt, miks ta ei ole mind toetanud – miks mina ei ole tema tuge tunnetanud. Korraga kerguses mõistsin, et see on olnud ainult minu enese uskumus, mille olin enese sisse loonud, sest isa pole minu reaalsuses olemas olnud. Seal teadsin ja tundsin, et tegelikult on isa olemas, kogu aeg ja alati.

Minul tuli vastu võtta uus tõde ja valida – kas minna edasi järgmise kahe hambaga või lasta implantaat paigaldada. Valisin teise võimaluse. Üleeile tõmmati esimesest reast kolmas hammas välja ja nüüd tuleb enne edasi minekut 2 kuud paranemist oodata. Selle aja raskuseks on see, et senikaua tagab terve naeratuse äravõetav protees – see nö vanainimeste naeratava klaasi lugu on minu tänane reaalsus.

Minu olemise kvaliteet on muutunud. Mul tuleb õppida ja harjuda. Esimene on fakt, et vaatan endale peeglis otsa haigutava tühimikuga – 3 esihammast on puudu. Selle naeratusega avalikkuse ette ei taha astuda – alasti inetuse häbi. Teiseks, kasutades proteesi on minu kõne häiritud, see on vahel nii öelda pudrune ja väljahääldamatu. Tunnen ennast puudulikuna, sest hääl kõlab endale võõralt ja ma ei oska, sest veel ei suuda kõiki sõnu selgelt välja öelda. Protees on lihtsalt ebamugav, keelele pole kohta, see teeb haavale valu, sellega on pea võimatu toitu närida ja maitsetest ei tasu üldse rääkida.

See on minu uus reaalsus – kus ja kas kasutan proteesi, kus ja kas ma julgen olla ilma. Millisena ma teistele paistan, kui ei suuda selgelt väljenduda? Täna olen valinud selle, et kodus olen ilma, üldse tundub füüsiliselt kergem ilma olla, kuid taas unustan, et naeratus ei ole ilus vaatepilt. Avalikus kohas kannan, kuid seal tuleb pingutada kõnega või vaikida, sest ma ei taha kohata ärakeeratavaid ega mõistmatuid pilke – ma ju ei ole puudega, vaid olen ajutiselt puudusega. Söögikohtades tuleb valida, kas võtan ära või joon teed.

Ees ootab kaks pikka kuud, siis tuleb uus arstil käik, mil keeratakse lõualuusse kruvi sisse, seejärel veel 2-4 kuud paranemist, et eesmärgini jõuda. Tean, et kusagil seal tuleb taas naeratuse ja vabanemise aeg, kuid praegu siin ja täna on see, mis päriselt on. Võib öelda ja tean isegi, et mina ei ole esimene ega viimane inimene sellel teel, ka teised on pidanud sama kogema ja uuesti õppima ning harjuma, kuid mida see loeb kohas, kus mina praegu seisan – minul enesel tuleb siit ise edasi astuda, olla ja kogeda hetk hetke järel ise iseendas läbi.

Marianne

21.11.2019.a