InimeseLooma huvitav elu

See inimeseloom on üks kummaline loom – kui metsa- või koduloom hoiab eemale, sülitab ja lülitab endast ning oma elust välja selle, mis on talle sobimatu, siis inimene tassib kaasas, elab koos ja sees sellega, mis teda valena häirib ja valu või haigeks teeb ning siis ta küsib Maailma käest – Miks? on tema elu nii raske, ülekohtune, tühi ja täis? – Miks? peab tema oma elu elades kannatama? Mida kosta, kui inimene oma kannatusi, kui risti kaasas kandes ise oma elu nii huvitavaks elab.

Rahulolematus kriibib närides inimest seest, sest ta läheb iseendas kaheks – inimene tahaks lihtsalt ja rahus olemas olla ning elada oma elu ilma selleta, mis raskusena kaasas käib, kuid ometi tema ise ei lase oma raskusest lahti, sest see PEAB tema oma olema. Millal ulatub inimeseni mõistmine, et soovides tunda ennast kergena saab tema ise raskusest lahti lasta? Milleks võtta endaga ühes see, mida endas tunda ei taha? Milleks võtta endaga ühes see, millega koos ja sees elada ei taha?

Ja siis on inimene vihane, et saada sellelt tundelt jõudu olla ja elada ühes kõige sellega, mida ta ei taha, kuid ometi nii kõvasti endale hoiab. Inimene vihkab kõike seda, kes ja mis ei lase ega luba tal vaba olla. Kes või mis tegelikult kellest või millest kinni hoiab? Kelle kokkusurutud pihkude avanedes lõdveneb sõlm ja kaasas kantud raskusest saab kerguse vabadus – võimalus ise valida, kuidas iseenda sees ise ennast tunda.

Mis on raskus – see on Maailma pea peale pöörav vaatenurk, et tegelikult annab inimene enamus asjadele tähenduse vaadates peegelpilti. Kohas, kus inimene tunneb, et temal on raske, sest tema elu on tema jaoks ülemõistuse raskeks tehtud, kasutab tema ise tegelikult jõudu, et teha vastassuunaline liigutus – iseenda eluga ühes voolamise asemel proovib inimene muuta olemas olev vastupidiseks.

Kui inimene ütleb, et tema tahab edasi liikuda, kuid Maailm ei lase, siis tegelikult tahab ta ise paigal seista, et peitu pugeda ja vältida Maailma poolt kaasa viimist. Kui inimene ütleb, et tema tahab paigal seista, siis tegelikult tahab ta Maailma peatada, et ise juhtida ja suunata see endale soovitud teele – inimene tahab ise ees kõndida. Inimene tahab hoida kontrolli oma elu üle enda käes ja sellest tulenebki jõu kasutamine, et teha katse ise juhtida Maailma – inimene püüab peatada või liigutada Maailma enese soovi järgi ja just sellest tuleneb raskus oma elu elamisel – inimene kasutab jõudu, et suuta muuta jõesängi ja panna veed teistpidi voolama. Milleks ta seda teeb – inimene tahab omada võimu.

Inimene läheb Maailma ja astub Maailmale vastu, et suuta see oma kontrolli alla saada – kui välises on lõpuks kõik ilus ja hea, siis saab tema oma elu sees rahus elada. Inimene usub, et kui Maailm on lõpuks tema näoline, siis ta teab, et ta ei pea enam mõtlema ega kartma, et keegi kusagil võiks talle näidata – saab, sest see on võimalik – inimene saab elada oma elu Maailmaga võitlemata ja ta ei pea üha uuesti proovima seda, jõudu kasutades, muuta.

Mis saab siis, kui inimene enam ei astu vastu ega püüa muuta midagi või kedagi selleks, et suuta kontrollida, vaid ta on tema ise iseenda sees? Millal jõuab kohale mõistmine, et Maailma sees on ruumi kõigile, täpselt igale ühele, kes või mis Maailma sees elab või asub, ühe palju ja ühe õigusega.

Inimene tahab, et temale jäetaks puutumatuna alles temale kuuluv ruum, mis allub tema kontrollile, kuid iga inimese ruumi suurus on mõõdetud tema enda mõõdupuuga ja need ei ole inimestel ühtsed.

Marianne

15.11.2109.a