Jätan
pooleli, panen kõrvale, viskan minema – raskus on kui sein tee
peal ees – keeran temast ära. Ma ei taha võtta teda endale, sest
ma ei saa soovitut nii nagu tahaksin – raskus seisab eemal ega tule
vastu. Mina ei astu raskusele vastu, vaid seisan ise temale vastu –
tahan, et tema avaneks ja avaks ennast minule – oleks minu oma ja
osa.
Ma
vaatan raskust ja näen seal seda, mis minule ei meeldi – ma ei
vaata endasse, sest seal on tunded kardinana ees. Ma tahan koostööd,
vastastikkust sidet, kuid raskus ei libise kätte kui kinnas ega
sobitu sobivalt. Minul endal tuleb ta enda omaks teha, leida endas
uus huvitav vaatenurk ja teine tee, kuidas jõuda sihile.
See
on raske, sest raskus ei ütle ette ega astu ise – tema ootab ja
seisab teel. Mina tõmban vahe vahele – seal on tema, siin olen
mina. Ma ei vaata tema poole ega anna endast, sest raskus hoiab
iseennast iseendale. Ma ei luba endal naeratada, sest see oleks
nõrkuse ja allaandmise märk. Tunnen, et mina ei saa ega oska, sest
see ei ole võimalik – minul ei ole lahendust ega võtit. Ma näen,
ulatun puudutama, kuid saan kõrvetada.
Öeldakse,
et raskus on minu oma, kuid mina ei taha teda sellisena endale. Minus
on solvumine – kui ei saa, siis pole vajagi – elan ilma raskuseta
– saagu nii nagu mina tahan või ärgu saagu üldse. Otsustan, et
mina ei tahagi raskust endale, sest mina ei oska vaadata raskust kui
kingitust – minu jaoks on ta ülekohus ja karistus, sest minu sees
kasvavad tunded ei ole ilusad ega head ja minul on nende sees halb
olla. Mina tahan kasutada jõudu, et raskus ei tekitaks minus tundeid
– tahan murda oleviku katki.
Tegelikult
ei ole raskusel mind vaja, kuid kui mina tahan raskust oma ellu ja
elus hoida, siis tuleb minul leida tee temani. Raskus on kui uks, mis
ei avane lihtsalt minu olemas olemise ega soovi peale – minul endal
tuleb leida iseenda seest võti, et kingituseni ulatuda. Ma tean, et
mina võin saada, kuid ma tunnen endas, et ei saa, sest ei oska.
Raskus on minu enese tunded, mille ees, sees ja käes olen vangis.
Mina ise olen võti, sest avades endas ukse ja astudes tunnetest
välja kingin endale vabaduse.
Noorem
poeg käib koolis, esimeses klassis. Tal tuleb õppida lugema, kuid
see ei tule välja. Ta otsustas enesekaitseks, et temal ei ole
lugemist vaja. Vanemana on tema teemast on saanud minu teema.
Lugemine on tema raskus, mis seisab tee peal ega astu vastu –
pojast on saanud minu raskus, sest ta ei tee seda, mida tal tuleb teha –
õppida lugema.
Täna
mõistsin, et olen võtnud tema raskuse enda kanda ja tahan, et ta
õpiks nüüd ja kohe, saaks täna selgeks. Suunasin oma tähelepanu
vaatenurgale – Miks poeg ei tee ära seda, mida tema peab tegema -
selle taga oli soov - siis saaksin mina vaba olla kohustusest teda
sundida – tahtsin, et tema vastutaks ja oleks ise - kui teed olen
kõrval, kui ei tee, siis astun eemale. Ma ei olnud poja kõrval
tugevusena, kellele ta saaks toetuda, vaid piitsa ja kontrollina. Ma
ei kuulanud ega oodanud tema valmisolekut, sest minu jaoks aeg
jooksis ja oli otsa saamas.
Marianne
08.11.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar