Virtuaalne turuplats

Näpuga tõmban

ja sisse login,

neti avarustesse

ennast ühendan.

Telefonis avaneb aken,

kust ja kuhu,

välja ja sisse

saab vaadata.

See aken on vahel

pigem kui uks,

kust täiega palju

kõike sisse kuhjab -

käib kõll ja kõll,

kui uks pendeldab

näppude all.

Igal ühel õigus

on sisse vaadata,

tulla ja küsida -

lõputusse kulgeval,

virtuaalsel turuplatsil,

kakskümmend neli/ seitse

käib kauplemine.

Tule teeme kaupa -

ostan, müün ja vahetan

või lihtsalt ära annan -

siin saab vaadata,

huvi korral küsida

ja oma hinda pakkuda,

kuid lihtsalt käega

katsuda ei saa.

Kui ilus on pilt,

korras on asi

ja huvi on ka,

siis olen müüdud.

Uksest astun sisse,

et küsida,

kas on vaba,

sest siis saan endale.

Maa siin on üsna suur,

ühest otsast teise

tundub see ääretu.

Täna post ei liigu,

sest õiguste ootel

on saatmine paigal.

Linnud enam ei lenda

ja tee on lõputult pikk.

Kas ma ikka tahan,

kas ma tõesti soovin -

vahet pole -

lükkan näpuga pilti

ja uus uks avaneb ees ...

Marianne

25.11.2019.a