Üks
rada metsa sisse keeras,
suurelt
maanteelt ära pööras,
südamekivi
edasi juhatas,
õige
koha leidmiseks tähistas.
Uksel
seisis kivine valvur,
minul
oli luba siseneda,
täna olin oodatud siia.
Astusin sisse võluriiki,
kus linnulaul ja rohelus,
õhkõrn valguse võbelus,
paik rahu täis oli triiki.
Rada
laisalt lookles rohus,
puude
vahel ja varjus,
metsast
välja lagendikule viis,
kus
mastimännid kõrgusid,
valges
mõrsjarüüs kased hällisid,
põlvepikkused
puukesed sirgusid.
Taamal
kõrgus kalju,
kõrge,
kivine, suur.
Vaatenurga
vahetus,
ülalt
paistis maakera kumerus.
Sinine
taevas laena,
kalju
kindla ja toetavana,
puud
paika varjus hoidvatena
ja
mina selle keskel seisvana
õhtupäikese
kiirte kullas
olin
kohal ja iseendas.
Mina
olin üks osa,
suurest
tervikust, elavana.
Tulin
ülalt alla
kivist
treppi mööda,
taas
maapinnale astusin,
kogu
oma olemusega
Maailmale
vastu naeratasin.
Lihtsalt
nii hea
oli
siin paigas olla,
midagi
polnud vaja
teha
ega öelda.
Raja
kõrval kohtasin
maad
puudutanud tähte,
kes
lõbusalt vallatu näoga
minule
vastu naeratas.
Ma
astusin ja laulsin,
südamehääl
nii voolas
minu
tunded laiali kandis
kõigile
ja kõigele rõõmu kingiks andis.
Marianne
Soomemaal
02.06.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar