laupäev, 2. juuni 2018

Võluriigis külas käies





Üks rada metsa sisse keeras,
suurelt maanteelt ära pööras,
südamekivi edasi juhatas,
õige koha leidmiseks tähistas.

Uksel seisis kivine valvur,
minul oli luba siseneda,
täna olin oodatud siia.
Astusin sisse võluriiki,

kus linnulaul ja rohelus,
õhkõrn valguse võbelus,
paik rahu täis oli triiki.

Rada laisalt lookles rohus,
puude vahel ja varjus,
metsast välja lagendikule viis,
kus mastimännid kõrgusid,
valges mõrsjarüüs kased hällisid,
põlvepikkused puukesed sirgusid.

Taamal kõrgus kalju,
kõrge, kivine, suur.
Vaatenurga vahetus,
ülalt paistis maakera kumerus.
Sinine taevas laena,
kalju kindla ja toetavana,
puud paika varjus hoidvatena
ja mina selle keskel seisvana
õhtupäikese kiirte kullas
olin kohal ja iseendas.
Mina olin üks osa,
suurest tervikust, elavana.



Tulin ülalt alla
kivist treppi mööda,
taas maapinnale astusin,
kogu oma olemusega
Maailmale vastu naeratasin.
Lihtsalt nii hea
oli siin paigas olla,
midagi polnud vaja
teha ega öelda.



Raja kõrval kohtasin
maad puudutanud tähte,
kes lõbusalt vallatu näoga
minule vastu naeratas.
Ma astusin ja laulsin,
südamehääl nii voolas
minu tunded laiali kandis
kõigile ja kõigele rõõmu kingiks andis.


Marianne
Soomemaal
02.06.2018.a

Kommentaare ei ole: