Täna
ütlesid Sina Minule tunnustava ja toetava lause, kuid Minust käis
justkui nõks läbi, Mina jonnisin mõtetes Sulle vastu ja ei tahtnud
kuulda seda, mida ütlesid, sest Minu kõrvad kuulsid selle asemel
„Minul on/ oli õigus!”
Kunagi
oli meie vahel hetk, kus Sina arvasid, et Mina peaksin oma elus midagi teisiti tegema, enda juures muutma, millestki loobuma või
kuhugi minema. Sellel hetkel Mina ei tahtnud Sind kuulata, sest
arvasin, et tean, oskan ja suudan ise kõige paremini. Keeldusin Sind
kuulamast, sest Sa tundusid Mind õpetavat, kuidas Mina peaksin oma
elama. Sina sekkusid Minu ellu. Täna Sinu sõnu kuulates meenus
mulle see ammune hetk, sest Sa tunnustasid Mind selle saavutuse eest,
mida olid Minule tollel ajal rääkinud.
Ma
ei taha tunnistada, et Sinul on/ oli õigus, sest see on ju Minu enda
teekond olnud, kuhu jõudsin täpselt siis kui selleks valmis olin,
mis siis, et Sina juba varem Mind sellele teele suunasid. See kõrvus
kajav „Minul on õigus!” häirib Mind, sest Sinu toetus tundub
osatamisena, sest Mina olen enda arvates erinev ja ainulaadne, kuidas
said siis Sina etteteada, kuhu Mina välja võin jõuda, kui isegi
Mina seda veel ei teadnud. Justkui oleksin teinud Sinu tahtmist
mööda, kuigi teekond oli ju Minu enda oma.
Sel
tunnustuse ja toetuse hetkel läksin tagasi salvestunud mälestuse
sisse ja tundsin praegust tunnet läbi selle. Me mõlemad seisime
koos nii eelmises kui käesolevas hetkes ja just sellepärast on
Minul, vabalt ja vahetult, raske vastu võtta Sinu sõnu. Selles
eelmises hetkes Mina sõdisin Sulle vastu, õigustasin ja kaitsesin
ennast, sest arvasin, et mina ise tean, mis on just Minu jaoks õige
või vale. Ma tundsin, et Sina ründad Mind, sest Mina ei olnud veel
valmis järgmist sammu astuma, sest see ei tulnud Minu enda seest,
vaid oli Sinu poolne huvitav vaatenurk. Minul oli endas vaja jõuda
sinna, et saaksin ise astuda järgmised sammud, et seejärel, nii naljaks või kummaline see ka poleks, jõudagi
sinna, kuhu Sina nägid, et Minul on potentsiaali jõuda.
Tegelikult
võisin Ma ju sisimas tunda, et Sinul on õigus, kuid Mina ei osanud ega
teadnud veel, kuidas astuda, kartsin seda, mis võib juhtuda. Minul
võis olla sadu erinevaid põhjusi, kuid peamine oli – Mina ei tahtnud,
et Sina Mind õpetaksid, suunaksid või kamandaksid – sest Sinu
nõuanne tundus Minule tol hetkel just sellisena. Mina ise teadsin,
kas olen oma eluga rahul või mitte, kuid siis tulid Sina ja ütlesid,
et see ei ole kõige parem viis elamiseks ja arvasid, et Mina peaksin
seda muutma. Sina soovisid Minu muutumist, kuid Mina tajusin seda
rünnakuna ja Ma kaitsesin ennast ning nii Mina ei kuulanud päriselt
Sind ega mõelnud Sinu sõnade taha.
Tõde
on selles, et meil mõlemal oli sellel ammusel ajal õigus. Täna
saan Mina Sinu sõnadepai kätte, kui vaatan seda käesolevas hetkes.
Olles täpselt selles kohas, kuhu Mina oma teekonnal jõudnud olen.
Siit saan tagasi vaadata, et näha oma käidu raja pikkust ja
keerukust ning nii mõistan Sinu tunnustust ja toetust, sest Ma olen
tõesti pika maa ise läbi kõndinud, et minna edasi sellel rajal,
mis on Minule jõukohane parima Minu leidmiseks ja väljatoomiseks.
Aitäh
Sinule, ilusate ja heade sõnade energeetilise pai ja kallistuse
eest!
Marianne
Soomemaal
05.06.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar