Sa
seisad aegade õues,
vaatad
ringi üllatudes
ja
näed, kuidas
varjud
elusaks muutuvad,
ajastute
kihid nähtavaks saavad.
Õhk
liikus,
keegi
justkui riivas,
füüsiliselt
Sind puudutas.
Korraks
vilksas
inimene
eelmisest sajandist,
ta
Sinust mööda ruttas,
oma
tegemistes askeldas.
Valgus
ja varjud mängivad,
kui
aegade inimesed
oma
elusid kõrvu elavad.
Te
kokku ei põrka
ega
teineteisest läbi lähe,
vaid
õrnalt tajute,
kui
teel möödute.
Tavaliselt
Sa neid ei näe,
hääle
kuma ei kuule,
kuid
täna said aimu
ja
vaatasid sisse
aegade
hämarusse.
Sa
õues toolile istusid,
kuid
sinna ära ei mahtunud,
sest
nähtamatult varju mähkunult
sel
samal kohal
keegi
teine oli juba ees ...
Marianne
11.06.2018.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar