Atsile
Sa kõnni mööda radu,
mis on Sinu.
Kui tuleb aeg minna,
siis keera sinna,
kuhu jalad viivad,
kus on kergus ja tiivad.
Väldi ette öeldut,
maha joonistatut,
teiste ja enese kordust.
Sa silmad ava,
Sa südamega kuula.
Jah, tee pole alati sile
vahel on pilkaselt pime,
kuid käänaku lõpus
algab uue algus.
Kui puu seisab ette,
kui tee lõppeb vette,
kui maa saab otsa,
kui enam ei jaksa,
siis ära ikkagi peatu.
Kuni Sinu süda lööb,
jalg astuda jaksab
seni uut avasta
imelist Maailma kallista,
kõike elavat armasta.
Lõpetamise kurbusest,
pääsemise rõõmust
nüüd silmad pühi,
võta kott ja edasi rühi.
Marianne
21.06.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar