Elavate Sõnade Maa

Vahel elu on umbes,

seinad on ees

igas küljes.

Väljapääsu ei ole,

lihtsalt ei näe.

Sinu vaikuse ees seistes,

sõnade õhku jäädes,

end taas jõetuna tundes

teisale pöördun,

ühisest rajast eemaldun,

oma teele astun,

üksi olen,

üksinda elan.

Olen nurgas

pimedas paigas.

Edasi ei pääse,

ära lõin põlve,

õhku ei jätku,

kõik ennustab lõppu.

Vaikuse kaoses

kui kala kuival

abitu ohvri jõuetuses

seisan paigal.

„Aitab küll!

Mina enam ei taha!”

Taas kord olen kõndinud

endasse sisse,

lõppematuse tundesse.

Ise olen teinud,

endasse maalinud

paigalseisu loonud.

Mina ise iseendas

olen oma tundes,

pildis kui udus,

salvestunud hetkes,

mis ammu möödus.

Olen kuni lahti lasen,

teisale vaatan,

ümber end keeran,

uusi uksi märkan.

Mina ei tea,

kaua siin viibin,

kuhu välja jõuan,

millisele rajale

ust avades astun.

Seni tagasi olen,

pärast rännakut endas,

Sinu juurde pöördunud.

Sealt, kus üksi olen

üksinda kõndinud.

Kuid mina ei tea,

millal teisale keeran,

vaikusest eemale,

Elavate Sõnade Maale

elama lähen.

Marianne

22.06.2018.a