Ema tugevus seista lapse tunnete käes – vahel ma lihtsalt läheksin ära, kui saaksin

Laps on nutikas, arukas, kaval jne – ta on nii paljut ja enamgi veel – kui ta vaid valib seda olla. Kui ta oma tunde sisse läheb, siis on ta seda üleni. Vanemaga põrkudes soovib ta leida lahendust, et vähendada sisemist pinget ja nii suunab ta selle kellegi teise pihta ning tavaliselt on selleks tema ema.

Kas lapsel on õigus teha emale haiget? Kas vanem on kohustatud taluma kõike lapse nö täiskasvanuks kasvamise ilus? Kui palju peab lubama oma tundeid väljavalada, lasta lõhkuda, lüüa sõnadega riivata?

Igal inimesel on tunded ja aegajalt on igal ühel nendega keeruline toime tulla. Ma ei võta isiklikult, kuid kisa teeb kõrvadele haiget ja löök füüsilist valu. Ma saan aru, et lapsel on raske ja ta tahab, et vanem teeks nii, et seda tunnet enam tundma ei peaks ja ta saaks taas laps olla. Kuid ka lapsel on vastutus oma tunnete eest, seda isegi siis kui tunne on suurem, kui tema ise.

Laps kisab, kui tunne enam tema sisse ära ei mahu. Ta jonnib, kui ta ei taha päriselt seda, mida ta peab. Vanem on ju vanem, jah ma tean, et ema peab olema tugev, imeinimene, suutma, oskama, jaksama, tahtma – sest laps on ju minu enda valik, minu enda peegel – kuid kõik need on sõnad, sisu on igapäeva elus.

Kui imeline on lapsega olla, kui kõik sujub, on mõistmine, jagamine, suhtlus, piiride austamine – on üks tervik. Vahel on meeletult raske, kui tervik muutub teravikuks, mis torgib nii valusalt ja sunnib mind olema kohas, mida ma tegelikult sel hetkel ise endale ei valiks. Mis mõttes ma tegelikult tahaksin, et järgmised 15 min soovin kuulata kisa ja trampimist, järgmised 15 min valimatult valatud huvitavaid sõnu, et siis lendavad uksed ja asjad, on põhjatu vaikus ja eiramine – ma ei valiks neid hetki, kuid nad on minu elus lihtsalt sellepärast, et olen ema.

Ma saan aru, mõistan, kuid vahel on minu elus hetki, kus ma ei saa anda lapsele teadmist, et olukord laheneb, kohe muutub ja on teisiti, sest ka mina ise olen olukorras, kust tahaksin juba ära, kuid pean veel ootama, kellegi teise käiku. Kuid lapses on viha siin ja praegu, sest tema sõltub minust ja tema teeb minu elu nii „huvitavaks”, sest mina olen tema silmis tema tunnete põhjustajaks. Ma võin rääkida, põhjendada, seletada, kuid laps sulgeb oma kõrvad ja ei kuula seni, kuni pinge temas püsib.

See on küll vaid üks kild päevast, kuid see on hetk minu elust. Koht, kus minul on halb, kus ma ei jaksa olla ega taha teha seda, mida minult kui emalt nõutakse – seista viimase kantsina, kaljuna, mille vastu tunnetega pekstakse.

Jah, ma karjun vahepeal vastu – olles lapse peegel – hetk, kui tunded kasvavad üle pea ja ma suunan need lapse pihta, et ta ometi lõpetaks ja mina saaksin olla. Ma tõstan häält kui ma ei taha olla olukorras, kus ma pean olema, sest olen ju ema. Jah, ma olen seda, kuid enne, pärast ja ka sellel ajal olen ma mina ise. Olen inimene, kellel on oma valikud ja nii valin ka mina vahel, et ma ei kuula või lähen lihtsalt teise tuppa ära. Jah, vahel ma ei ole mõistlik täiskavanu, kui mina ei taha olla olukorras, kus ma pean tegelema teise inimese tunnetega, kuigi ta ei tule veel ise nendega toime ning otsib lahendust läbi minu.

Tavaliselt on emade võluvõtmeks see, et nad mõtlevad ette, sillutavad juba enne teed, lahendavad teema enne selle tekkimist. Kuid kogu aeg ei jaksa ette elada, vahel tahan olla lihtsalt hetkes. Olla iseendas kohal, kuid siis sõidetakse täiega sisse, keeratatakse inimvaljuhääldi põhja ja tungitakse isiklikku ruumi tunnete lahingut pidama. Kui selliseid hetki pole haruldusena üks või kaks, vaid on mitmeid ühes päevas, vahel tunnis, kui väga viltu veab, siis vahel lihtsalt enam ei jaksa.

Emaks olemine on tõesti üks huvitavaid väljakutseid esitav keeruline malemäng – teekond, kuidas lihtsalt olla üks ema ühele lapsele. Ma tean, et see „ilu” käib ühe inimese suureks kasvamise juurde, kuid mina ei ole veel valmis kasvanud, olen küll vanuselt vanem, kuid kasvan üha edasi ja ka minus möllavad tunded otsivad aegajalt lahendust. Nii ei olegi mul mõnikord lihtne taluda või leppida olukorraga, kus ma pean ema olema, kuigi see on kunagi minu enda valik olnud ning nüüd ma siis hoolitsen kasvades, kõndides, vahel ka komistades oma „Roosi” eest, sest mina vastutan tema eest.

Marianne

20.06.2018.a