Inimeste vaheline piir on kui suletud tee

Kui inimeste vahel on sein,

siis need piirid põletavad,

vahel suisa kõrvetavad

või on lausvalusad.

Kes vaatab ja hoiab,

et seinad püsti püsiksid,

piirid peaksid.

Kummal pool seina

seisan Mina,

kus paikned Sina.

Kes välja vaatab,

kes sisse kiikab.

Kes peab meeles pidama,

et tema on piiri valvaja.

Kes peab meeles hoidma,

et tema on sissetungija.

Kui püsti seisab üks piir

on ükstaskõik siis,

kelle ette see ehitati,

kes välja jäeti.

Piir ühteaegu on mõlemat,

ta kaitseb ja piirab meid mõlemaid.

Seal, kus on piir ees,

seal on suletud tee,

seal on takistav sein,

seal on tunnete mustjas säng,

mille sees kasvab rusuv äng

ja Meie oleme vangid,

piiratud vabadusega.

Piir piiratuid lõhub,

üks välja,

teine sisse tahab,

keegi ei saa rahu

seni kuni piir kokku vajub.

Alles seejärel ära minna saab,

sest üks ei pea enam hoidma,

teine sisse tungima.

Puudub põhjus edasi seista,

valvurina kohale jääda.

Kaob huvi ja olulisus.

Kui enam pole seina,

siis on vabadus voolata

on luba olla ja elada.

Me ei pea piiri ehitama,

võime teisele lihtsalt selja keerata,

vaadata mujale või ära minna.

Me ei pea teed sulgema

ega kõrget piiri hoidma,

nii jätame alles võimaluse

kõrvalt mööda lipsata.

Me võime vabalt rännata,

täna siia,

homme sinna.

Me ei pea jääma

teineteist valvama,

ootama ega vaatama,

kumb tahab üle tulla

sõbra või vaenlasena.

Me jätame oma vabaduse alles,

sest täna selgus,

et ehitades Meie vahele piiri

sulgeme ise endid välja

ja Teeme Ise Endast Piiridega Vangid.

Marianne

Soomemaal

07.06.2018.a