Hyacinth
Bucket meie elus
Kui
palju me oma igapäeva elus mõtleme selle peale, kuidas meie
käitumine, eluviisid, harjumused, hääl, kõnemaneer jn
ümbritsevaid mõjutab. Tavaliselt hakkame oma käitumist hindama
siis, kui meie elus on konflikt, kuid seni kuni kõik sujub, siis
lihtsalt oleme nii nagu oleme. Kui, aga suhtes kasvab vastasseis ja meile öeldakse: „Sinuga on võimatu koos olla, sest
Sa oled selline ja selline!” - oleme jahmunud, sest ei saa korraga
aru, mida sellega öelda tahetakse - „Miks ja milles Sa mind
süüdistad? Miks Sa varem ei öelnud, et Sinul on halb olla? Miks
Sina iseendana ei kõndinud, vaid lasid minul kasvada selliseks, keda
Sina enam taluda ei suuda?”
Oli
aeg, kus vaatasin sarja „Rahu, ainult rahu”. See meeldis mulle
väga, ootasin ja nautsin seda, naersin, sest see oli nii naljakas.
Omal moel samastasin end Hyacinthiga, aga mitte halvas
mõttes. Kui ma endas kõndima hakkasin, siis avastasin ühel hetkel,
et ma ei saa seda sarja enam vaadata, sest mul oli tõeliselt kurb
olla kui vaatasin, kuidas inimesed oma elu elavad. Ma vaatasin ja
nägin seal oma elu, nägin milline mina olin olnud, milline ma olen,
aga mitte see ei ajanud nutma, vaid see, kuidas teised Hyacinthi
ümber käitusid. Kuidas nad ise lasid Hyacinthil oma elu mõjutada.
Kas Hyacinth on vastutav selle eest, et teised teda kardavad nii, et
oma hirmus teevad tegusid, mida on naljakas kõrvalt vaadata.
Tegelikult ju ei ole, sest teiste suutmatus, tema tormilise elustiili
ees, iseendana seista on viinud nad sellisesse seisu. Hyacinth Bucket
on täiega tema ise, kuid teised ei suuda temaga koos olles iseendiks
jääda, nad lasevad end mõjutada, võib ju öelda, et nad teevad
seda mingi eesmärgi nimel ning on sellepärast sunnitud sellist elu
elama ja taluma. Kas see on tõesti nii? Hyacinth ise ei näe ega saa
aru, et just tema teistele sellisena mõjub, sest neis suhetes puudub
ausus. Tal lastakse olla selline, kellena teda mitte keegi tegelikult
näha ja kogeda ei taha.
Korraga
oli minul seda kõrvalt väga valus vaadata, sest olen seisnud kohas,
kus suhte lõpuks öeldakse, et kõik see, kes mina olen, seda on
raske taluda ja just sellepärast minuga enam koos ei olda. Sarja
vaadates on näha, kui palju on inimeste elus kohti, kus on võimalik
iseendana olles suhet suunata, et see ei jõuaks suure ja lõpliku
lõpuni. Kui väiksel teeristil ei olda aus ega seista iseendana siis
meie elu Hyacinth Bucketid ei tea, ei mõtle ega saa aru, mida nad
teevad. Nii ongi, kui me ise ei ütle ega seisa, siis laseme neil
kasvada suureks, täita meie ühise ruumi nii, et see muutub raskesti
talutavaks. Meil endil on vastutus iseendi elude ja oma suhete
kvaliteedi ees, sest meie ise valime, millisena, millises suhtes
oleme. Kui Hayacinth seisaks lõpuks kokkuvarisenud seintega majas,
siis ei mõistaks ta ikkagi, mida ta nö valesti on teinud, sest
selle maja seinad ei seisnud seintena vaid liikusid regeerides
Hyacinthi käitumisele. Kuidas oleks ta saanud kogeda, et sein seisab
ja on täpselt selle koha peal, kui sein liikus eest ära. Hyacinth
ei mõistnud seina olemust ega tajunud piire, sest sein ise lasi ta
oma ruumi.
Inimene
on oma olemuselt mugav, seni kuni tal lastakse olla seni ta ei otsi
muutmiseks/ muutumiseks teid, ta pigem väldib kokkupuudet ja vaikib,
kuni ta ühel hetkel enam ei jaksa, ei taha või ei saa ja siis otsib
ta lahendust ning lõhub selle, mis on muutunud raskuseks, mida ta
enam kanda ei taha. Lõhkudes ümbritseva kasti on tal kergem
hingata, sest ta leiab vabaduse, kuid seal on ka valu, mida tunnevad
need, kes avastavad end hetkes, kus nemad on need, kelle ette
ehitatakse korraga pidavad seinad.
Tundub
ju lihtsam teisele järgi anda, teha nii nagu teine tahab, kuid mis
on sellise käitumise tegelik hind, mida me maksame. Me hakkame
Hyacinthe vältima, vihkama, taga rääkima, sest me ei suuda nendega
koos iseendana olla. Kuid teine inimene ei tee seda meiega, vaid meie
ise oleme sellised. Tahaksime Hyacinthe muuta, kuid me ei saa seda ja
nii paneme talle külge kõik omadused, mida me ei talu ja lõpuks on
meil põhjus, miks iseennast muutmata suhe lõpetada, sest ehk me ei
oska teistmoodi.
Suhtes
olles tundus, et me ju muutsime iseennast selle jaoks, et see suhe
toimiks ja lasime teisel inimesel olla, kuid tegelikult surusime
iseennast alla, panime end kui kasti kinni, varjasime teda, kes me
päriselt oleme, me ei seisnud ausalt vaid erinevate nägude taha
peitunult. Me muutsime end kellekski teiseks, kelleks arvasime, et
suhte hoidmiseks peame olema ja nii ei kasvanud me suhtes olles koos,
kuid lasime teisel seda teha ja andsime talle lisaks oma ruumi. Teine
ei tajunud meid, sest meie proovisime ennetada tema käitumist, teha
nii, et me meeldiksime talle, oleksime vastuvõetavad, et ei sünniks
kokkupõrget. Arvasime, et nii suhe säilib, kuid tegelikult ei olnud
keegi meist rahul, mõlemad olid häiritud, sest suhtes oli üks pool
iseendana ja teine tema peegelpildina. Arvasime, et teine peaks meid
sõnatuna mõistma, tajuma ja nii ärritusime veelgi, olime
rahulolematud, sest ei saanud aru, miks teine meist ometi aru ei saa,
järelikult on ta hoolimatu, mõistmatu ja nii Isekas. Me võisime
tunda ja mõelda, mida iganes, kuid seni kuni me seda välja ei
öelnud ega reaalsuseseks ei teinud seda tegelikkuses olemas ei olnud.
Tegelikult
on meil endil vastutus seista tõelise iseendana, et see, keda meiena
nähakse on see, kes me ka oleme. Meie ise vastutame oma suhte
kvaliteedi ja toimimise eest, sest oleme osalised. Meie ise anname
oma panuse ja saame vastu selle, mille meie tegelik olemus sinna on
andnud. Kui peidame iseennast, siis kellena me tegelikult suhtes
oleme. Kas oleme ausad ja hoolime sellest, et olevik oleks tõene ja
tulevik saaks võimaluse tulla. Kas lubame endal iseendana olemas
olla ja ei anna oma ruumi Hyacinth Buckedele, vaid seame paika oma
piirid kohe, kui tunneme, et selleks on vajadus.
Marianne
Soomemaal
01.06.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar